Mägironija sattus Elbrusel surmasuhu (Postimees 08.02.2007)
Mägironija sattus Elbrusel surmasuhu
08.02.2007 00:01
Andrei Babin, reporter
Marko Püüa
«Täitsa persses.» See oli viimane mõte, mis Kaukasuses mäetippe rünnanud 31-aastasel mägimatkajal Andres Karul kiiresti peast läbi lendas, enne kui mäeküljest lahti pääsenud kivikamakad ta kaasa kiskusid.
Varing tabas üksinda Kaukasuse retke ette võtnud eestlast mullu 1. septembril, kui ta oli teel ligi 3700 meetri kõrguse Tšegeti otsa. Paar päeva varem oli Karu alistanud Venemaa kõrgeima tipu, 5642 meetri kõrguse Elbruse ning et aega oli ja ilm ilus, otsustas ta ka Tšegeti ära võtta.
Karu oli jõudmas liustikule, et sedamööda tipuni edasi rühkida, kui kuulis selja tagant häält, mida mägedes nii lähedalt üldse kuulda ei taha. Kivid tulid.
Ei kuhugi varjuda
«Keerasin välkkiirelt ringi ja nägin, et olen äärmiselt lolli koha peal, sest läheduses polnud ühtegi suuremat kivi, pragu, nukki, muhku ega lohku, kuhu varjuda,» meenutas Karu nüüd kuid hiljem. «Lasin esimesed suuremad kivid endast mööda ja otsustasin leppida luumurdudega ning viskusin pead kätega kaitstes pikali.»
Ikkagi sai mägimatkaja kohe tugeva löögi pähe ja hetk hiljem kiskus varing ta allapoole liustikuni. Varing lõppes ja mees jõudis varju ühe liustikuprao algusesse. Vasaku külje ribisse saadud tugev löök ei lasknud korralikult hingata ja liikumine oli vaevaline. Ja siis hiilis ligi külm, mis on Kaukasusel ning ka mujal maailmas alpinistidele saatuslikuks saanud.
Kuigi turvaline Baksani org, kus asusid ka päästjad, paistis kätte, ei suutnud Karu seal 3500 meetri kõrgusel liikuda ei edasi ega tagasi. Abi polnud ka Venemaa ja rahvusvahelistele hädanumbritele helistamisest. Viimaks sai ta mobiiltelefonilt Eestisse helistades kätte üha tuttava, kelle kaudu hakkas hargnema päästeoperatsioon.
Tuttav helistas Eesti saatkonda Moskvas. Sealt omakorda võeti ühendust Kabardi-Balkaaria eestlaste seltsi esimehe Maret Romaniga, kes helistas kohalikku kultuuriministeeriumi, kelle valdkonda turistide päästmine muu hulgas kuulub.
Oli juba pime, kui Elbruse päästemeeskond eesotsas kogenud mäepäästja Boriss Tiloviga sai teada hättasattunu asukoha. Neli tundi hiljem jõudsid nad varingukohta, kuid ei leidnud laskumiseks kohta ja tagatipuks kõmatas taevas äike. Tund aega ei saanud midagi teha.
Karu meenutab: «Päästjate juht helistas ja küsis, kas ma hommikuni peaksin vastu? Vastasin, et ma ei ole kindel, sest olen äikesevihma tõttu märg ja kogu riidetagavara on seljas. Ta rääkis, et mehed ei saa minuni laskuda, sest kardavad mulle veel kive peale ajada. Ütlesin, et panen kassid alla ja üritan ikkagi liustiku mööda ülespoole tõusta. Nii tegimegi.»
Sidemes pea ja valudega rinnus mägimatkaja jõudis päästemeeskonna abil lõpuks ohutult mäest alla. Kivirahe kaela saanud eestlane viidi esmalt Elbruse külla, kus velskripunktis haavad ära puhastati ja briljantrohelisega kokku määriti. Paar järgmist päeva veetis Karu Tõrnõauzi linna haiglas, kus tal tehti peas neli õmblust. Luud-kondid olid õnneks varingus terveks jäänud.
Lugu oleks sellega ehk ka lõppenud, kui eestlase elupäästmise lugu poleks Moskva saatkonna kaudu presidendi kantseleisse jõudnud. Tulemus: Elbruse päästepealikust Boriss Tilovist saab esimene Venemaa tavakodanik, keda Eesti president tunnustab vabariigi aastapäeva puhul aumärgiga, Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga.
Tegutseda tuli öösel
Karu sõnul oleks tema käsi ilmselt väga halvasti käinud, kui abi poleks nii kiiresti kohale jõudnud. On tõsiasi, et igal aastal hukkub eestlaste seas üha populaarsemaks mägimatkamise kohaks muutunud Kaukasuses varingute, külmumise, laviinide ja liustikuprakku kukkumiste tõttu kuni poolsada inimest.
Tilov ise oli üllatunud, kui eile Postimehelt kuulis, et saab Eesti presidendilt ordeni. «Meil käib väga palju välismaa mägironijaid ja tööd on palju, kuid see on esimene kord, kui meid väljaspool Venemaad tänatakse. Eesti suursaadik (Marina Kaljurand – toim) tuli ise kohale ja tänas,» sõnas ta. Andres Karuga juhtunut mäletas ta hästi. Seda põhjusel, et kui lõviosa päästeoperatsioone on päeval, siis tol korral tuli tegutseda öösel. «Oli nii pime, et isegi taskulampide valgel oli kannatanu juurde jõudmine raske,» märkis Tilov. «Ta oli tõsiselt viga saanud, kuid siiski reibas.»
Samas märkis Tilov, et kõiki hättasattunuid neil alati päästa ei õnnestu. Näiteks kuu aega tagasi hukkus laviini alla jäänud 14-aastane poiss. Karule heitis ta ette, et mees ronis mäkke üksinda ja ei registreerinud end, see oleks hõlbustanud otsimist.
Eesti alpiniste teab Tilov hästi. Hea sõnaga meenutas ta Jaan Künnapit, kes toob Elbrusele igal aastal kuni 80 algajat alpinisti. «Ta kinkis mulle isegi oma raamatu, tõsi küll, see on eesti keeles…» lisas Tilov. Eesti veteranalpinisti Jaan Künnapi hinnangul läks teenetemärk õigele mehele. «Oleme seal gruppidega aastaid käinud ja võin öelda, et Tilov ning tema päästerühm on suured eestlaste sõbrad,» märkis ta. «Kujutan ette, et tavainimesele on tema esitamine teenetemärgi saamiseks müstika, aga need, kes mägedes liiguvad, ilma temata ei saa.»
Boriss Tilov (59)
- Venemaa eriolukordade ministeeriumile alluva Elbruse päästesalga ülem
- Venemaa teeneline päästja
- Rahvusvahelise klassi päästja
- Elab Kabardi-Balkaarias Elbrusski rajoonis