Eesti mägimatkaja pääses eluga kivirahest (Sakala 23.02.2007)
Eesti mägimatkaja pääses eluga kivirahest
23.02.2007 11:32
Gert Kiiler/Sakala
Mullu 1. septembril sattus 31-aastane Eesti mägimatkaja Andres Karu Kaukasuses ligi 3700 meetri kõrgust Tšegeti mäetippu vallutades kivivaringu alla.
Mehe elu päästnud Elbruse päästemeeskonna juht, 59-aastane Boriss Tilov pälvis Eesti presidendilt vabariigi aastapäeva puhul Punase Risti V klassi teenetemärgi, olles esimene Venemaa tavakodanik, keda Eesti riigipea sel moel tunnustab, kirjutab Sakala.
Tegi aega parajaks
Aastaid mägimatkamise ja -ronimisega tegelnud Andres Karu oli täitnud oma Kaukasuse-reisi eesmärgi — vallutada Venemaa kõrgeim mäetipp, 5642-meetrine Elbrus. Tänu suurepärastele ilmastikuoludele oli tal see õnnestunud kavandatust palju kiiremini ning ta plaanis ärasõiduni jäävat aega kasulikult veeta.
«Rongini oli veel neli päeva aega. Mõtlesin, et panen oma telgi kuhugi 3000 meetri kõrgusele üles ja naudin mägesid,» lausus Karu.
Et mitte niisama vahtida, otsustas ta käia vabade päevade jooksul ära Kaukasuse peaahelikus, Elbruse naabruses asuva Tšegeti-nimelise mäe tipus.
Vale valik
Karu hinnangul polnud tegu eriti raske ronimisega. «Ma teadsin, kus tipp on ja kust rada läheb. Kuhugi keerulisse kohta polnud mul samuti plaanis minna. Seetõttu ei tassinud ma ka kaarti kaasa.»
Neile, kes arvavad, et mäetipu vallutamine tähendab vaid pidevat ülesronimist, tuleb vahemärkusena öelda, et tegelikult käib ronimine tihtilugu justkui mööda laineid: pärast ühte tippu jõudmist tuleb veidi jälle laskuda ning siis tõusta pisut kõrgema tipu otsa kui eelmine.
Andres Karu oli jõudnud eelviimase, 3500 meetri kõrguse tipu ületada ja seisis valiku ees, kas läheneda Tšegeti tipule vasakult või paremalt. Otse minek oleks olnud tõsine kaljuronimine ja selleks polnud mehel vajadust ega varustust.
«Hiljem selgus, et oleksin pidanud ikkagi vasakult minema: oleksin sattunud õige raja peale. Kohapeal tundus aga just parempoolne rada ohutum ja kergem olevat,» kõneles Karu.
Et päris tippu tõusma hakata, tuli tal esmalt taas paarsada kõrgusemeetrit laskuda, jõudmaks liustikule. Seal plaanis ta «kassid» jalga panna ja siis mööda liustikku tipu alla ronida. Plaaniks see aga jäigi, sest vahetult enne liustikule jõudmist kuulis ta selja taga pahaendelist kolinat.
«Pöörasin ümber ja nägin kivisid mäest alla tulemas. Nad liiguvad sedavõrd kiiresti, et kui sa neid juba kuuled, on nad sama hästi kui kohal,» jutustas Karu.
Kivide veerema hakkamise põhjuseks peab ta keskpäevast sooja päikest. «See sulatas mõne väikse kivi alt jää lahti, see hakkas veerema ja tõi endaga kaasa ka suuremad kivid.»
Leppis luumurdudega
Kivid tulid mägimatkaja suunas viie-kuue meetri laiuselt ning suuremad neist võisid olla inimese pea suurused. Varjumiseks polnud ühtki rahnu ega kaljulõhet.
«Esimeste kivide eest põikasin nagu matadoor kõrvale, kuid siis viskusin pikali, katsin pea kätega, üritades end võimalikult palju kaitsta, ning leppisin vaikimisi võimalike luumurdudega,» meenutas Andres Karu.
Sellest hoolimata sai ta õige pea ühe kiviga kolaki! mööda pead ning siis viis kivirahe mägimatkaja endaga kaasa. Järgnes umbes 30 kõrgusemeetri pikkune veeremine koos kividega.
«Iroonilisel kombel jõudsin ma koos kividega välja sinna liustikule, kuhu ma teel olin. Jõudsin kohale vaid veidi kiiremini ja vigasemana, kui olin plaaninud,» lausus Karu.
Kogu varing võis mägimatkaja sõnul kesta paar minutit. Pärast seismajäämist roomas mees kivide rajalt eest ära, sest üksikud neist olid veel veeremas, ning üritas siis kümmekond minutit hingamist normi saada.
Kuigi rindkeresse oli Karu saanud päris korraliku laksu, paljad käsivarred olid täis eri sügavusega haavu ja peaski oli haav, paistsid kõik luud terved olevat. Ta tegi endale pähe sideme, pani selga kotis olnud soojad rõivad ja hakkas olukorda hindama.
«Seda mõtet ei olnud, et sinna ma jäängi — teadsin ju, et inimesed on suhteliselt lähedal. Küll aga mõtlesin, mis saab siis, kui peaks tulema veel üks varing,» rääkis ta.
Elupäästja telefon
Kuigi kukkumise tagajärjel jäi Andres Karu ilma kirkast, ühest teleskoopkepist ja prillidest, oli terve kõige tähtsam — mobiiltelefon.
«Ma sain aru, et liigun, kuigi väga vaevaliselt. Eriti raske oli ülespoole astuda — rindkeres hakkas kohe pitsitama. Kuna oma sisemistest vigastustest ei pruugi õiget aimu olla, leidsin, et targem on kutsuda abi kui üritada ise kuhugi jõuda,» kõneles ta.
Ükski rahvusvaheliselt tuntud hädaabinumber ei vastanud. Seepeale tegi Karu kolm kõnet Eestisse ning lõpuks õnnestus tal ühe vana matkakaaslase ja mägironimisguru Jaan Künnapi abiga hankida kohalike päästjate telefoninumber.
Operatsioon lõppes pimeduses
Kui õnnetus juhtus keskpäeva paiku, siis päästjatega kõnelda sai Andres Karu tund aega hiljem, temani jõudsid nood aga kella kuue ajal õhtul.
Kõige lõpuks tabas päästeoperatsioonis osalejaid äikesevihm, mis tegi hädalise läbimärjaks ja pikendas päästeoperatsiooni veel tunni võrra. Kogu selle aja vedeles Karu külmal liustikul.
Et pimeduse saabudes muutus laskumine ohtlikumaks, küsis päästjate juht, kas Karu peaks öö seal vastu. Too ei olnud selles kindel — rõivad olid läbimärjad ja ööd on mägedes kuratlikult jahedad.
«Kui ma oleksin teadnud, et abi ei tule, oleksin arvatavasti jõudnud end vedada oma telgini, mis asus 3000 meetri kõrgusel. Selleks oleksin pidanud 200 meetrit tõusma ja siis uuesti ületama need tipud, mis ma enne olin võtnud. See oleks väga vaevaline olnud,» arutles ta tagantjärele.
Karu puutus kokku vähemalt tosina päästjaga. «Kõik tegutsesid professionaalselt, kolm-neli tundi operatsioonist tuli tegutseda pilkases pimeduses, vaid pealampide valguses.»
Kividelt klobida saanud eestlane viidi kõigepealt lähimasse velskripunkti. Seal otsustati, et peahaava tuleb siiski õmmelda. Nii viis teekond edasi kaugemal keskuses asuvasse haiglasse.
Õpib vigadest
«Päästjad küsisid, millal mul sünnipäev on. Kui vastasin, et 5. juuni, siis ütlesid nad, et nüüd on 1. september ka,» lausus Karu.
Pärast päästeoperatsiooni lõppu sai Andres Karu oma päästjate käest ka ettearvatult noomida. Ta on nõus, et tegi paar olulist viga.
«Esiteks võtsin ronimist liiga rahulikult ja alahindasin mäge, mida ei tohi kunagi teha. Et tegemist oli rahuliku piirkonnaga, kus tavaliselt käiakse enne Elbrusele tõusmist aklimatiseerumas, jätsin end ka mäe all registreerimata. Kui oleksin seda teinud, oleksid päästjad kohe teadnud, kust mind otsima tulla,» rääkis Karu.
Teise veana nimetab ta seda, et läks läbi ühest sellisest kohast, kust poleks üksi tohtinud minna.
Päästjatele ei meeldinud Karu sõnul ka see, et ta asus mäge võtma üksinda.
«See on kahe otsaga asi: kui meid oleks konkreetse juhtumi puhul mitu olnud, siis vaevalt oleksid kõik nii kergete vigastustega pääsenud nagu mina. Samas kui mul oleks kivide tõttu pilt ära läinud, oleks olnud keegi, kes oleks õnnetusest päästjaid teavitanud.»
Karu näeb õnnetuses ka asjaolude väga rumalat kokkusattumist. Ta viibis mäel seitse tundi ja selle aja jooksul ei toimunud ühtegi teist suurt varingut. Oleks ta sellest kohast läbi läinud 30 sekundit varem või hiljem, poleks midagi juhtunud.
«Olen üle 13 aasta mägedes matkamas ja ronimas käinud ning enamasti ikka grupiga,» ütleb mees, kes on võtnud eesmärgiks jõuda elu jooksul iga riigi kõrgeimasse tippu. Praegu on tema kontol 13 riigi kõrgeim tipp ja aasta lõpuks loodab ta selle arvu kasvatada 33-ni.
Mingit tõrget Karul pärast eluohtlikku olukorda sattumist mägede ees ei ole. Veel samal sügisel käis ta taastusmatkal Ungari kõrgeimasse tippu.
«Selge see, et tegin tollest ohtlikust kogemusest omad järeldused,» nentis ta. «Kui ma tahan kõik need tipud ükskord ära võtta, pean ma ka ellu jääma!»
Näitlejaks õppinud mägironija
Viljandi teatripublik mäletab 1997. aastal kultuurikolledži teatrikateedri esimese, Andres Noormetsa juhendatud lennu lõpetanud Andres Karu arvatavasti menukatest diplomilavastustest «Kroonu onu» (1995), «Figaro pulm» (1996) ja «Spoon River» (1996).
Ta mängis kaasa ka Ugala lavastustes ning töötas pärast kooli lõppu viis aastat Endla teatris. Praegu tegutseb ta vabakutselisena.