Andres Karu plaanib ära käia kõikide riikide kõrgeimatel tippudel (Oma Saar 2.02.2008)

Andres Karu plaanib ära käia kõikide riikide kõrgeimatel tippudel
Autor: Rita Loel
Laupäev, 02. veebruar 2008.

Andres Karu võiks leheveergudel tituleerida “3 in 1” või Kolm Karu, sest just nii palju teeb see Kuressaarest pärit mees, kes on olnud viis aastat Pärnu teatris näitleja, praegu tegutseb aga õhtujuhina ning sõidab suvel Tallinna vanalinnas velotaksot selle nimel, et aastas kolm korda mägedesse matkata.

Viimati saigi eesti rahvas Karu näha “Pealtnägija” saates, kus tema näitlejast matkakaaslane Veikko Täär rääkis emotsio-naalse loo sellest, kuidas matk Elbrusel oleks võinud Karule saatuslikuks saada. Nimelt läks Karu, kellel oma sõnul jäi tagasitulekuni aega üle, koguni kolm päeva, üksinda rändama ning jäi kivilaviini alla. “Olin seal varem käinud ning see, mis juhtus, oleks võinud igaühega juhtuda,” ütles Karu. Igatahes peab ta nüüd 1. septembrit oma teiseks sünnipäevaks ning lubas kunagi oma päästjaid ka vaatama minna. “Ma usun, et need päästjad on seal alles ka aastate pärast, sest need inimesed, kes seal kandis – mägedes – elavad, ei kao kuhugi,” on Karu kindel.

Väike Karu ja suured mäed

Mägedesse armus Karu 1991. aastal, kui käis Kaukaasias, Musta ja Kaspia mere vahel maleva preemiareisil. Ehkki tegemist oli turismireisiga, kus bussiga viidi orgu ja alla sai sõita rippraudteega, sai Karu enda sõnul laksu kätte. “Siis ma tundsin esimest korda – mina olen väike, mäed on suured. See on minuga kaasas käinud kogu aeg. Kui vahel hästi läheb ja nina ülespoole kipub minema, siis mäed toovad mind maa peale tagasi,” tunnistab Karu. “Nad ütlevad: “Meie oleme suured, sina, Karu, oled väike.””

Karul on mägedega omad plaanid. Ühelt poolt on tal kindel siht muuta praegune hobi ametiks ning saada mägimatkajate grupijuhiks, teisalt on ta võtnud nõuks läbi käia maailma kõikide riikide kõrgeimad tipud. “Üritan 2009. aasta lõpuks Euroopa riikidega ühele poole saada, see tähendab tõusta iga Euroopa riigi kõrgeimasse tippu,” avaldab Karu. “Oleks ju tore 70-aastaselt valutavate liigestega kiikuda kamina ees kiiktoolis ning mõelda, et ma olen käinud igas maailma riigis või et ma olen käinud maailma 230 riigist 206-s,” mõlgutab mees.

Et siht tõesti silme ees on, näitab fakt, et praeguseks on Karu tõusnud Euroopa 44 riigist 17 kõrgeimasse tippu. Kõrguse järjekorras (alustades madalaimast tipust) on need riigid: Leedu, Läti, Eesti, Ungari, Soome, Tšehhi, Horvaatia, Rootsi, Norra, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Saksamaa, Kreeka, Bulgaaria, Hispaania ja Venemaa.

Oma matkamuljeid võib Karu lõputult pajatada. Muljet avaldavad need siin laugjal saarel igal juhul (muide, Viidu- ja Munamäel on ta ju lõppude lõpuks ka ära käinud). “Elbrusel ronides kohtusin 5000 meetri peal ühe Valgevene mehega, kes tuli ülevalt alla. Minul oli aklimatiseerumispäev. Tore oli vestelda mehega, kes on pärit riigist, kus kõrgeim tipp on 346 meetrit, ning tema vastas olin mina, riigist, mille kõrgeim tipp on 318 meetrit üle merepinna,” meenutab Karu, kelle jaoks on oluline ära käia ka Euroopa kõige madalama kõrgeima tipuga riigis Vatikanis, kus “kuskil Rooma kesklinnas kiriku taga pargis on ühes kohas kõrgus 75 meetrit üle merepinna”.

Nakatab ka teisi

Enamjaolt on Karu matkakaaslased tema oma suhtlusringkonnast – kultuuriinimesed. Veikko Täärist oli juba juttu. “Sel aastal tuleb minuga Alpidesse kaasa laulja Mikk Saar, käinud on aga ka laulja Kelli Uustani ning üritusturundusfirmade projektijuhid, kuid ka tuletõrjujad, isegi üks Interpoli töötaja ja sommeljee,” loetleb ta.

Iseloomustades mägimatkajaid, toob Karu välja erilised kriteeriumid. “Neil inimestel on kodudes suhteliselt vähe mõttetuid asju, sest kui lähed matkama, siis tead, et kõike, mida sa kaasa vead, pead sina ise tassima,” toob ta esimese näite.

“Teine asi, millega need inimesed teistest eristuvad, on leidlikkus,” räägib ta. “Kui oled situatioonis, kus su ainus abivahend millegi parandamiseks on seesama Macyveri teip, saad sa sellega pooled maailma asjad ära teha.” Karu lisab, et ka see on asi, mis kandub tavaellu kaasa: “Paljude elukaaslastele see muidugi ei meeldi, et kõik asjad on võimalik traadi või teibiga ära parandada, aga matkainimene ei mõtle tihti sellele, kuidas asi välja näeb. Tema jaoks on oluline, et see töötaks.”

Õlletoobrist pulma ja ballini

Kui Karu parajasti mägedes ei ole, võib teda leida suviti, esmaspäevast neljapäevani Tallinna vanalinnas velotaksot sõitmas. “Olen seda teinud neli suve ja ära pole veel tüdinud,” ütleb ta, mainides, et tegemist on hea trenniga matkade tarbeks ning lisaks normaalse sissetulekuga. “Muidugi sõltub ilmadest,” lisab Karu, kelle jaoks on oluline ligi pooletonnise (kui 170-kilosele velotaksole lisandub tema enda kaal ning kahe sõitja oma) velotakso sõtkumise juures ka suhtlemine turistidega, neile linna näitamine ning keelepraktika.

“Kuna enamik velotaksojuhte on minust 10 aastat nooremad, on nendega hea kas või seetõttu koos olla, et mitte kaotada noorematega kontakti, mis omakorda on oluline minu igapäevatöös ehk siis ürituste juhtimisel,” räägib Karu. “Tuleb ju mul juhtida ühel päeval vilistlaste pidu ning teisel võib-olla koolilõpupidu gümnaasiumis ning kui sa lähed seal sama jutuga peale, mis 20 aastat vanematele, siis kaugele ei jõua.”

Nii võibki Karu kohata suvel juhtimas firmade suvepäevi ning detsembris jõulupidusid, talvest kevadeni konfereerib ta Koolitantsu otse igas Eestimaa paigas, sekka pulmad, talvepäevad, ballid, mitut sorti avamised ning jagubki tööd terveks aastaks. Viimased suved on Karu peos hoidnud mikrofoni Oitmel toimuval Õlletoobril ning peatselt astub ta ühe õhtujuhina üles ka Saaremaa ühisgümnaasiumi heategevusballil.

Hingelt saarlane

“Sellest, et ma Saaremaalt pärit olen, tegelikult ju üle ega ümber ei saa,” räägime lõpetuseks maalapist meie jalge all. “Aga ega ma selline tüüp ka ei ole, kes oma päritolu igal juhul rõhutaks ja saarlase soodustusi nõuaks,” mainib Karu.

“Pigem on see saarlaseks olemine kuskil mu sees olemas, aga kui mind panna näiteks mandrimeestega koos õhtut juhtima, siis võin ma nendest natuke aeglasemalt rääkida küll. Minu mõtlemise kiirust võib võrrelda Kuressaare linna liiklusega – 50 on lubatud, aga sõidetakse 38-ga. Tegelikult umbes kolmandik inimesi võivad tulla peo lõpufaasis küsima, kas ma olen Saaremaalt. Õ-täht on mul küll selge, aga eks see kõnemaneer ikka jääb, laulev ja natuke teistmoodi,” arutleb ta. Lisab, et saarlaseks olemise puhul meeldib talle pigem saarlaste solidaarsus, mida Harju- ega Virumaa meeste juures kohanud ei ole – kui sul on abi vaja, siis teised saarlased ikka aitavad ja toetavad. “Olen sellest Tallinnas palju kuulnud ja veidi ka ise kogenud, ehkki ma olen halb abiküsija.”

Karu ütleb, et on pikemat aega elanud lisaks Kuressaarele Pärnus, Viljandis, Keilas ja Tallinnas, kuid koduselt on ta ennast tundnud kolmes linnas – Kuressaares, Pärnus ja Tallinnas. “Need on kõik merelinnad,” võtab ta kokku. “Kui tuua paralleele mägedega, siis Viljandi järv ei suuda iial näidata, et ta on sinust oluliselt suurem ja tugevam, see on ka üks põhjus, miks ma nelja õpinguaasta jooksul Viljandiga ära ei harjunud.”