Mõned levinud vead mägedes, mida edukalt vältida saab
Toon välja mõned põhilised vead, mida vähekogenud matkajad tihti teevad. Õnneks on enamus vigadest juba enne meid korduvalt ära tehtud (ning paraku on päris palju inimesi neid tehes kas surma või vigastada saanud) ja seega saame meie ise nende samade vigade kordamist üsna edukalt vältida.
Matka planeerimisest ja internetist (Pico de Teide näite põhjal)
Kui te valite matkaks piirkonda või tippu, siis tasub enne üsna põhjalikult info hankimisega tegeleda. Praeguse aja õnn ja õnnetus on see, et valdava osa infost saame me kätte netist ja sinna teatavasti võib igaüks praktiliselt ükskõik mida üles riputada. Seega tasub lugeda võimalikult paljude erinevate inimeste hinnanguid ja mitte võtta ühtegi neist täieliku tõena.
Näiteks olen ma ise Hispaani kõrgeimas tipus (Pico de Teide, 3718 m, Tenerife saarel) käinuna lugenud foorumites sinna tõusmise kohta ikka igasugust paska. Stiilis, et jumala ok on tippu minna tennistes ja t-särgiga, sest ilm on alati super ning kaasa ei tule mitte midagi võtta, sest mitte midagi peale fotoka ei lähe vaja. Siin aga on juba tehtud üks suur viga – nimelt on Teide otsa võimalik minna laias laastus kahte moodi – esiteks turisti kombel rippraudteega umbes 3550 meetri kõrgusele sõites ning viimased sada viiskümmend tõusumeetrit ise sammudes ning teiseks umbes 2000 meetri kõrguselt ise omal jalal alustades. Esimese variandi puhul ja suvisel ajal on tõesti päevi, kus üleval on väga soe ja saad t-särgi ning tennistega üles, kuid teise variandi puhul on ilmamuutuse korral tulemuseks paremal juhul tõusu katkestamine ja kiire laskumine alla.
Meie tõusime omal jalal 2000 meetri pealt ja võtsime kaasa ka ööbimisvarustuse, sest plaanisime 3200 meetri peal öö veeta ja päikesetõusuks tippu tõusta. Tegelikult on pikka rada pidi minnes võimalik Teide tipp ka ühe päevaga ära teha, kuid see nõuab väga head füüsilist vormi. Ning arvestada tuleb sellega, et üleval on umbes 10-12 kraadi külmem, kui 2000 meetri peal ja ilm võib väga kiiresti halvaks muutuda. Seega peaksid lisaks korralikule kõrgele trekkingusaapale ja tuult ning vihma pidavatele riietele seljakotis olema veel vähemalt kolm liitrit vett (sest mägi on terve raja ulatuses absoluutselt kuiv), pealamp (juhuks, kui juhtub midagi ootamatut ja pimeda peale jääte), lõunasöök, energiasöök (šokolaad, pähklid, rosinad, kommid jne), teised sokid, päikesekreem (faktoriga vähemalt 25), päikeseprillid, kuiv särk või soe pesu, mobiiltelefon (millesse on sisestatud ka kohalikud hädaabinumbrid ning väga hea oleks, kui ka mäeteenistuse oma), esmaabitarbed (peavalutabletid, villiplaastrid ja veidi sidet kindlasti, muu omal valikul), müts ja kindad. Sest kõik on hästi sinnani, kui ilm on ilus ja keegi pole näiteks jalga välja väänanud. Aga väänamine käib (eriti väsinuna laskumisel) imelihtsalt ja siis hakkab kotis olevaid asju järjest vaja minema. Tõstukiga 3500 peale tõustes peate samuti arvestama alumise jaama omast oluliselt külmema temperatuuriga üleval tipus ja samuti väga tugeva tuulega.
“Kilimanjaro sündroom”
Järgnev jutt ei taha mingil juhul alavääristada neid, kes Aafrika kõrgeimale tipule tõusnud on. Kindlasti mitte, sest siis ma ju alavääristaksin ka iseennast. Tahan lihtsalt veidi Kili kõrgusest (5895 m) õhku välja lasta, sest paljud sinna otsa tõusnud kipuvad seda pehmelt öeldes rämedalt üle hindama.
Mis tipuga siis Kilit võrrelda? Võrrelda saab üle kilomeeteri madalama Mont Blanc`i (4810 m) lihtsaima rajaga. Tee Kili otsa on muidugi pikem, kuid Blangul tuleb jällegi omavahel seongus olla ning kogu varustus ja toit ise üles kanda. Kilil teevad seda sinu eest teatavasti kohalikud kandjad ning samuti ei pea sa seal ise süüa tegema.
Teine võrdlus on samalaadsete kõrgustega Himaalajas. Kili peal ja Himaalajas on üldse kõige lihtsam maailmas nii kõrgele tõusta.
Seega on minu soovitus mitte võtta peale Kili otsa (või Himaalajas 6000 meetri peale) tõusmist järgmiseks eesmärgiks näiteks Aconcagua`t Argentiinas (6962 m). Toetudes kasvõi enda kogemusele L-Ameerika kõrgeimal – meie pundist jõudis nendest, kelle seniseks kõrgusrekordiks oli Kili või samavõrdne kõrgus Himaalajas, kõige parem mees 6000 meetri peale ehk vaid veidi kõrgemale viimasest laagrist. Kaks aga viidi helikopteriga kiiresti allapoole juba baaslaagrist (4300 m). Varem Pamiiris vähemalt 6100 peal käinutest aga jõudis üks 6500, teine 6700 peale ning kaks ka tippu.
Seega tasuks kindlasti enne Andide kõrgeimat külastada näiteks Kaukaasiat koos Elbrusega (millele tõus ning aklimatiseerumine on oma raskusastmelt oluliselt rohkem Aconcagua moodi) ja miks mitte ka Pamiiri ja Leninit, et saada aimu elust ülalpool 6000, 6500 või miks mitte ka 7000 meetri piiri.