kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

IIRIMAA PÕHJA

Tere.

Ühel sünoptiliselt mitte eriti ilusal päeval istusime kodus ja vaatasime maailma kaarti. Anni ei vaadanud, kuid teised küll. Avastasime, et kõige lähem koht Eestile, kus pole käinud ei Ants, Tiia ega mina, on Põhja-Iirimaa. Järelikult tuleb 2019 kevadine koolivaheaeg seal veeta. Kolmekesi. Anni viisime Saaremaale minu vanemate juurde.

Maandusime eile Dublinis, saime pärast kerget pingutust kätte rendiauto ja vurasime P-Iirimaa suunas oma esimesse ööbimiskohta, mis jäi veel Iiri Vabariigi territooriumile. Hoolitsetud nagu kõik teisedki majad naabruskonnas. Jalutuskäigu ajal tuli ettevaatlik olla, sest teed on kitsad, liiklus jumala valetpidi ja teeservad ahtakesed. Aga majad ja aiad ikka ilusad. Ja mõnest väravast nägid ainult sissesõiduteed rohelusse kadumas. Ei enamat. Salapärane.

Aga kirikusse sisse ei saanud. Öömaja perenaine hiljem rääkis, et üks perekond oli hiljuti kiriku ära ostnud ja selle elumajaks kohandanud. Väljast nagu kirik, sees on aga üllatusi kuni tornitiputoani välja. Suuruse poolest selline Pühavaimu umbes.

Iiri koerad hauguvad võõraste peale agaralt, jooksevad klähvides avatud värava suunas ning jäävad seal paigale, nagu oleks teine, meie silmale nähtamatu värav, ikka koonu ees kinni. Haukumine ei katke.

Pühadega seoses liigub tänavatel palju rohkem rahvast. Seda peab ütlema, et meie noored naised on siinsetest maitsekamad. Kahju on vahepeal ka iirlannadest, sest nende peopesad võivad ju kreemi jalgadele määrimisest väga ühtlaselt pruunid olla, kuid sääred ja reied on sellest samast odavast isepäevituvast kreemist leopardimustrilised. Ja valget meeldib neile ka kanda. Jah, seda sama värvi, mis üsna ausalt kõik ära näitab. Mul on selle aususega kahetine suhe – natukene võib petta, see sobib mulle päris hästi. Mul ükskõik, kas enda omad ei ole ripsmed, juuksed, silmade värv, rinnad, küüned, neerud või tagumik – aga ma lihtsalt ei taha sellest aru saada teisel pool tänavat kõndides.

Nüüd oleme Belfastis. Nii palju Iiri Vabariigi lippe Iiri Vabariigis küll ei lehvinud, kui siin, Suurbritannia koosseisu kuuluval Põhja-Iirimaal. See on päris äge.

Palestiina Turner.

Kui jalgsi Jordaaniast üle piiri Iisraeli minna, siis tuleb kõigepealt turvaneiu ja küsib passi näha. Lisaks esitab mõned küsimused.

10 meetrit hiljem on turvaneiu. Talle peab passi näitama ja lisaks esitab ta mõned küsimused.

15 meetrit hiljem on võimalus kohtuda turvaneiuga, kes küsib passi näha. Ja esitab mõned küsimused.

Siis saab koti läbi valgustada lasta. Ja kui turvaneiu palub kolmandat korda püksirihma ära võtta (mis on juba ammu kastis), siis tuleb vabandada, et seekord üle ühe rihma ei ole. Sellele järgneb kogu piiriületuse ainuke naeratus.

Ja siis saab passikontrolli. Päris piirivalvuri juurde. Naispiirivalvuri. Tema küsib juba palju rohkem küsimusi. Et kellega Jordaanias rääkisid? Keda sealt tunned? Millistes Araabiamaades veel käinud oled? Miks?

Ei valmistanud neile pettumust. Vastasin lahkelt. Lugesin ette 8 moslemitest tiinet riiki. Kohati vastasin ka irooniliselt. Kuid mitte liiga irooniliselt, sest mul oli vaja ikkagi riiki sisse saada, sest lennuk lahkub kahe päeva pärast just sellest riigist.

Enne riiki sisenemist on veel üks turvatüdruk. Vaatab passi ja esitab mõned küsimused. Et ikka süvendada tunnet, et ma pole siin riigis isegi külalisena teretulnud.

Eilatist Jeruusalemma sõitev buss läheb mööda Jordaania piiri ja Surnumere kaldaid. Ning läbi ka Palestiina aladelt. See ei olnud plaanis, kuid nii läks. Sain ka Palestiinas veerand tunniks jala maha.

Jeruusalemmas käisin ikkagi vanalinnas ka. Nüüd olen Nutumüüri näinud. Ja seda kuulsat mošeed.

Ja nüüd olen tagasi Eestis.


Elu tehing. Ja Jordaaniast tagasi Iisraeli.

Tere.

Asju kokku pakkides tulid lähemale ka beduiinid ja soovisid üht/teist endale osta või kingiks saada. Kinkida nagu ei tahtnud, olin juba eelnevalt laagri kokkadele omalt poolt kingitusena multitööriistakese andnud. Tossude ja saabaste eest pakutav hind oli aga naeruväärne ja pakkuja beduiinidest kõige ahnema suhtumisega.

Kõrghetk aga saabus siis, kui võtsin välja oma pealambi. Ahneim beduiin elavnes silmnähtavalt ja ütles, et tahab seda oma isa jaoks. Ma ütlesin, et pole müümisest väga huvitatud. Ta küsis, et paljuga ma selle loovutaksin. Ütlesin talle, et kuna ostsin lambi omal ajal 22 euroga (mis oli tõesti lambi hind 6 aastat tagasi), siis võin selle viieteistkümne dinaariga (u. 18 eurot) ära anda. Õnneks on viisteist ja viiskümmend väga sarnased numbrid ka inglise keeles ja nii hakkas beduiin hinda enda kahjuks üles kauplema. Lõpuks saime kaubale 25 dinaariga (u. 30 eurot). Elu tehing mitteärimehele.

Kõrbest välja tulles jäin kolmeks ööks pidama Aqaba linnas, kõigest 6 km kaugusel Iisraeli piirist. Täiesti lambist valisin hosteli ning selleks osutus üliarmas “Hakaia Home”. Kaks venda peavad seda ning nad on super võõrustajad. Alguses arvasin, et tulin üheks ööks, kuid jäin kolmeks. Neil on infot, aega, viitsimist, head tahet ja kui tunne peale tuleb, teevad kõigile tasuta õhtusöögi.

Õhtud veetsin muidugi söögikohtades, seltsilisteks sama hosteli teised elanikud ehk Saksamaa venelanna, Montenegro ameeriklanna, mehhiklane, Saksamaa sloveen, britt, belglane, Saksamaa kurd ja poolakas. Oli küll naljakas.

Kui üle piiri Iisraeli liikusin (tahtsin jalgsi minna, kuid üks takso jäi seisma ja ütles, et viib mu tasuta ära. Ja keelduski raha vastu võtmast), siis tundsin jälle, et mind ei oodata sinna riiki. Seetõttu vaatasin ka Iisraelis olles pigem üle piiri Jordaania mägede poole.