kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Karma.

Tere.

Pole kaua kirjutanud. Kiire oli.

Alustuseks pean ma tagasi minema sellesse öösse, mille me veetsime Paraguai pealinna ööbimiskohas nimega “Karma”.

Jôudsime sinna hilja ning väsinuna ja Aare oli Bookingus toa kinni pannud ja enda arvates ka ära maksnud. Pidi stiililt olema “Stuudio” ja 30 ruutmeetrit ruumi. Aga keelega oli môlemal poolel halvasti ning nii läks tükk aega enne, kui meie aru saime, et tuleb maksta ikka sulas. Maksime. Ja saime veidi soodsamalt täiesti suvalise toa. Uni oli ja vaielda ei viitsinud. Aga tunnike hiljem koputas administraator uksele ning näitas vaid linadega kaetud meile mingit sônumit, kus oli Aare bronn ja veidi suurem summa “Stuudio” eest. Et peaks juurde maksma vôi nii. Küsisime vaid, et kas see ruum on sônumis öeldud “Stuudio”? Proua lahkus solvunult. Me ei järgnenud.

Pärast seda on meil vahepeal läinud päris hästi:

Jôudsime läbi Oruro ilusasti La Pazi. Sôitsime seal kôikidel lahedatel rippraudteeliinidel (6 erinevat) ja nägime ühe ruutmeetri kohta kôige rohkem väikebusse. Saime söögid ja gaasiballoonid.

Jôudsime ilusasti Sajama külla 4250 meetri peal Boliivia kôrgeima mäe Nevado Sajama (6542 m) jalamil ja tegime aklimati 5100 meetrile ja siis päevake hiljem veetsime öö juba baaslaagris 4800 peal ja olla oli hea.

Aga see karma…

Tôus tipulaagrisse (5700 m) muutus üsna karmiks astumiseks suurte seljakottidega. Jôudsime kohale ja raiusime endale kirkadega ka paraja telgikoha, kuid tôusule öösel ei jaksanud minna. Ja järgmisel päeval oli ühel meist päris halb olla (ei taha nime otsa välja öelda, kuid tema eesnime esimene täht on A ja ta on vabaabielus endast noorema eestlannaga, kellega  tal on poeg ja tütar ning ta elab Tallinnas, kuigi on sündinud palju väiksemas kohas). Üksi sinna tippu aga ei roni, kui just loll ei ole.

Hea oli see, et kôrval telkinud teise grupi giid ostis ära minu tutika 33-meetrise köie ja kaks karabiini. Kott on nüüd kergem.

Ja see ka, et vôtsime kokku julguse ning loobusime (osaliselt hostelis aknalauale jätmise ja osaliselt äraviskamise teel) veel järgmisest:

Aare ühest T-särgist, alokatest, mütsilotust, seljakoti ühest lindist ja seebist.

Mina paarist sokkidest, ühest T-särgist, ühest ratturipluusist ja sulejopest.

Hea on see, et kahe päevaga oleme laskunud merepinnani ja jôudnud Arica linna Tšiilis. 

Väga hea on see, et oleme täitnud oma ühe plaani – jôuda L-Ameerikas Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani rannikuni.

Aga Karma arvas ikkagi, et peaksime täna ööbima toas, kus pole isegi tooli ega prügikasti, kus uks käib kinni tabaga  ja kus eelmiste elanike jaoks on olnud mängu lahutamatu ja kôige erutavam osa teineteise diisliga ülevalamine. Nad ise on läinud, kuid lôhn on alles.

Potosi. Äravisatud asju ja peavalu.

Tere.

Sõitsime edasi Potosi linna. 5 tundi bussis on meile selline lühemat sorti sôit, kuid vahe tuli sisse kôrguses. Tôusime oma väikebussiga, mille juhil pôsk kokalehtedest punnis, 1800 meetri pealt 3900-le. Kui kohale jôudes sööma läksime, siis katus sôitis ja tempo ülesmäge oli umbes 0,6 km/h.

Seda enam läksid silmad suureks, kui kesklinna jôudes hakkasid meist mööda marssima sajad noored laternatega ja kümned puhkpilliorkestrid. Tuubameestele ja basstrumminaistele annaksin kohe mingi preemia. Viimased neist tegid seda muide kôrgetel kontsadel.

Kas puhkpilliorkestrid üle maailma on kokku leppinud, et meloodia ja harmoonia ei ole olulised? Et kuulama peab pigem sônumit ning piisab täiesti, kui lugu üheaegselt lôpetada?

Teine päev oli pärast kahte ibukat mônus tiksumine ja minu seljakott käis nôela all. Sang oli lahti rebenenud ja üks ôlarihmadest ja kolm suurt auku oli erinevates kohtades. 2,8 eurot kulus.

Teisel hommikul tôusime Aarega linna kohal kôrguva Cerro Rico tippu. Rikas mägi, nagu nimigi ütleb. Kôrgust 4782 meetrit. Mäe seest on juba sajandeid hôbedat uuristatud ja toimetamine käib siiani. Siinsed hôbedavarud ongi pôhjuseks, miks 16. sajandil nii kôrgele nii suur (175 000 el.) linn tekkis.

Ja siis pesime ennast puhtaks ja sôitsime edasi Oruro linna. Enne aga alustasime asjade äraviskamisega, et kott kergem saaks. 

Aare loobus paarist sokkidest, ühest polosärgist ja ühtedest alokatest. 

Minul ei ole enam paari sokke, ühte pikkade varrukatega pluusi, vabaajajalatseid ja ujumisprille.

 

Boliiviasse.

Tere.

17,5 tundi bussiga saavutab siis, kui sôita Paraguai pealinnast Asunciónist Boliivia linna nimega Villamonte. 870 km. Tundub ei midagi üle môistuse ja tegelikult ega polegi, kui üllatusteks valmis olla.

Näiteks selleks, et buss on vähemalt 30 aastat vana ja sôidab ette kardinate lehvides ehk siis konditsioneeri pole ja tuuletômme on.

Vôi selleks, et ostetud kohtadel on toidupakid ja istusime seetôttu pingikese tahapoole ja vahetasime koha kuute erinevat kotti ja kompsu bussi vedanud leopardimustriga retuusides suure naisega, kes väitis, et istume tema kohal. No tema tôstis toidupakid kokku ühele istmele ja kui need jagatud, siis sai ta ju kaks tooli. Uinusime rahulikult, kuni meid äratas sakslastest paar, kelle kohtadel me tegelikult istusime. Leopardinahksete jalgadega naine meid enam meie tegelikele toolidele ei lubanud (ka ühte mitte) ja nii saimegi uued kohad leida bussi tagaosas.

Esimese pausi ajal hommikul olime nagu naksti  oma kohtadel. Leopard jäi hiljaks. Kaotust vôimendas see, et tema retuuside ômblus tagapalgete keskosast rebenes. Edasi pidi bussirahvas leppima hallide retuusidega, millel roosad lillemustrid.

Sôit viis meid läbi subtroopilise Paraguai pôhjaosa, kus ei ole praktiliselt ühtegi suuremat asulat ja liinibuss täidab ka cargo tühimikku. Väntvôllist mängujäneseni. Teel on mitmeid kontrollpunkte ja igas punktis jätsid bussijuhid politseinikele paar suurt pudelit vett. Et nagu on altkäemaks ja samas tundub lihtsalt kohalike elanike kollektiivse plaaniga politseinike elus hoida. 

Piir Paraguai ja Boliivia vahel pakkus pikima ületuse siiani. Mitmed lisapaberid ja toll. Paraguai poolel lasti kôik kotid bussi ette ritta panna ning siis lendas nagu kuul kohale piirivalvekoer ja nuusutas tähtsal moel kôik kotid üle. Muie suul.

Meie seljakotte uuriti ka seestpoolt. Kaks korda. Sest Boliivia tollitöötaja ju ei hinnanud kôrvallaual inspekteerimist teostanud Paraguai kolleegi oskusi ja alustas otsast.

Igatahes me oleme hetkel Boliivias Tarija linnas 1840 m kôrgusel. Täna liigume edasi ja kôrgemale. Täpne siht pole kindel. Vaatame bussijaamas, et kuhu bussid täna sôidavad ja kui kiiresti.