kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

See päev, kui hommikusöök on Eestis, lõuna Saksamaal ja õhtusöök Iisraelis.

Tere.

Seekord tripin üksi. Aega on ka vaid 12 päeva ning seetõttu valisin sihtpunkti võimalikult lähedalt.

Lufthansa pardal teel Tel Avivi oli ilus hetk, kui minu ees varuväljapääsu juries istuvate meeste juurde tuli nende naistuttav ning nähes nende jalgade ees mõnusalt laia vahet küsis valjusti: “Kas te maksite selle suurema jalaruumi eest?” Kõik juudi soost inimesed ümberringi pahvatasid naerma. Naerdi pikalt.

Riiki sisenemine võttis tunnikese. Järjekord oli, muud midagi. Ootamatult küsimusi ei esitatudki peale klassikalise “Kuhu lähete?”

Rong viis mu õhtul Haifasse. 15 kraadi ja mõnusalt turvaline tunne. Hostelis jagasin tuba saksa mehega, kes tuleb suvel Eestisse, kus tal on 2 eesmärki – külastada Saaremaa Ooperipäevi ja näha tamme, mis kasvab Orissaare jälle staadioni keskel.

Omadega nii põhjas, kui Mandri-Euroopas võimalik.

Tere.
Eelmise õhtu üks toredamaid hetki oli pasta villimine. Jätsime suure põleti koos kõige selle juurde kuuluvaga autodesse maha ning kaasa pakkisime ainult väikesed priimused. Aja ja gaasi kokkuhoidmiseks keetsime aga suure portsu pastat ette valmis ja et mitte riskida võimalusega, et pasta kotti mööda kolama läheb, siis villis Kalle selle 5L joogikanistrisse. Keerasin sellele korgi peale ja toppisin kanistri oma kotti.
Hommikul olime suht konstruktiivsed ja varsti parkisimegi autod lennujaama parklasse (tasuta!) ning astusime kahe püstise kivi vahelt rajale. Lennujaamas töötav ainus mees andis mingisuguse kaardi ja ütles, et eks nad paari päeva pärast tulevad otsima, kui meie autod ikka veel alles on.
Rajamärgiks on punased T tähed. Vahepeal tihedamalt, vahepeal hõredamalt. Üsna esimestel kilomeetritel on ka üks lagedam vesine ala, kus märgid veits ära kaovad. Kuid kuidagi me jälle rajale tagasi jõudsime. “Rada” sealjuures on üsna meelevaldne sõna, sest sellist üheselt mõistetavat ja sissetallatud rada seal kogu aeg ei ole. Kohati on pind rajaks liiga märg ja kohati liiga kivine. Loogilist liikumissuunda ei saa ka kogu aeg valida, sest rada Mehamnist loode suunas jääva Nordkinni kalju suunas liigub alustuseks paar kilomeetrit konkreetselt lõuna suunas, siis veits kagusse ning alles seejärel hakkab vaikselt kaarega itta liikuma ning lõpuks ka loodesse. Minu arust olime uuesti Mehamni lennujaamaga samal joonel, kui käidud oli juba 11 km.
Üks jõeületus oli selline, kus võisid valida, kas võtad jalad paljaks või liigud kivilt kivile riskides võimalusega tasakaal kaotada ja saabas/saapad märjaks teha. Jagunesime valikutes umbes pooleks.
Järved, künkad, taamal Barentsi meri. Vahepeal sadas lund, vahepeal rahet. Tõusudel kiskusid meeste lihased vahepeal krampi ja mingil hetkel umbes poolel teel poolsaare tippu tunnistas Mikk, et tema põlved annavad valusalt tunda. See ei olnud hea uudis. Kaalusime erinevaid taktikaid (Mikk pöörab kohe tagasi; Mikk pöörab kellegagi koos tagasi; liigume teel poolsaare tippu umbes 2/3 peale, paneme laagri sinna püsti ja kes suudavad, teevad täna väikeste kottidega edasi-tagasi tripi sihtmärgi juurde ja homme on selle võrra lihtsam päev). Lõpuks otsustasime siiski minna edasi plaanitud laagripaika umbes 5 km enne sihtmärki ja vaadata, mis põlved homme teevad. Andsin oma teleskoopkepid Mikule, need peaksid aitama pinget paremini jagada.
Veidi enne pimedat jõudsimegi laagripaika. Panime telgid püsti ja kõik üritasid sooja sisse saada, sest tuul oli üsna räme ning energiat olime kulutanud kõvasti. Erki tegi Miku ja Kalle telgi eeskojas pastat ja värises nagu õige mees kunagi. Ta hakkas kohe süüa tegema, kuigi mul oli plaan enne teega rahvasse elu ja soojus tagasi tuua. Aga ega ma seda ju talle ei öelnud ja nii ta hakkas endale ainuomasel viisil meie eest hoolitsema. Kui portsud olid valmis, siis kolis ta kiirelt meie telki (seekord olime koos minu kaheses) ja puges magamiskotti. Tüdrukuid polnud jupp aega väljas näha olnud ning Mikk ja Kalle tegelesid ka oma telgis horisontaalse taastumisega.  Ma siis mõtlesin ka, et poen korra telki ja teen tunnikese und.
Ärkasin hommikul kell 6:40. Panin priimusele tule alla ja äratasin teised ka. Kellelgi ei olnud õhtul selle vastu midagi olnud, et enam ärkama ei pea. Nii saime kõik umbes 10 tundi magada.
Telgid jätsime üles. Veidi energiat, riideid ja vett kaasa ning läksime. Mikk tuli ka. Tema taktika oli pauside ajal vahe sisse teha ja mingil hetkel püüdsime ta jälle kinni. Päris hea moment oli siis, kui pärast ühte tõusu ei paistnudki ees järgmine kalju, vaid hoopis kergelt langeva nurgaga väli ja selle tagumises otsas ookean. Üks halb koht siiski oli. Vahetult enne viimast kaljut oli terve raja kõige suurem laskumine mööda suvaliselt asetsevaid erisuuruseid kive ning siis suurim tõus üles Nordkinni kaljule ja siis juba kergem jalutuskäik lõpuni. Mikk otsustas, et need laskumised on põlvedele liig ja ta tahab ikkagi omal jalal rajalt tagasi Mehamni jõuda ning pööras ümber. 
Jätkasime viiekesi ning umbes tunnike hiljem seisimegi kohas, kust Mandri-Euroopas enam kaugemale ei saa. Kinnarodden kohal nimeks. Selline kõrge kalju ookeani kohal. Päris ilus vaade ja meeleolu oli ülev. Liiga palju inimesi ei ole seal käinud, seega ju eriti eriline paik.
Pildistasime ja võtsime kerge ampsu. Ega väga palju rohkem aega ei olnud, sest pimedaks tuli raja algusesse tagasi jõuda. Alustasime tagasiteed.
Mikk oli vahepeal endale laagripaigas juba süüa teinud ja sättis meie saabudes minekule, et mitte grupi tempot aeglustada. Võtsime tema kotist 2/3 asju enda kottidesse ning plaan oli selline, et kui jõuame Mikule järele, siis teised lähevad neljakesi omas tempos edasi ja mina jään Mikuga ning vajadusel ööbime ühe öö veel kahekesi rajal. Sättisime laagri kokku, sõime ja umbes tund ja 15 minutit peale Miku lahkumist hakkasime samuti liikuma.
Terje lihased ei lasknud tal põlve enam väga kõrgele tõsta. Tema tempo aeglustus ka tasapisi. Ühe pausi ajal võtsime ka tema kotist asju oluliselt vähemaks. Erki kõndis meilt vahepeal eest ära, lootuses Mikule järele jõuda. Aga ühel hetkel juhtus see, mis ikka tavaliselt juhtub, kui maratoni ajal vahepeal spurtida – Erki istus kivile ja ütles, et enrgiat pole enam. Üldse. Andsime talle veidi närimist ja saime mehe jälle liikuma.
Mikk kirjutas messingeris, et on juba lennujaamas. Seega me ei jõudnudki talle lähemale, mis iseenesest meid ei kurvastanud. Aga kuna pimenes, siis meie seiklus veel kestis ning nagu ka Mikk kaotas veidi enne Mehamni rajamärgid vahepeal ära, nii ka meie. Lõpuks võtsime lihtsalt suuna üle märgala Mehamni (mille tuled juba paistsid) poole ja kuigi jalad said märjaks, olime pool tundi hiljem lannujaama aia ääres tagasi ja siis juba raja alguses.
Päris hea tunne. Kuigi see matk kestis ainult kaks päeva, lugesid kõik peale minu selle oma raskeimaks retkeks. Camino ja RMK radadega võrrelda ei kannata. Juurde andsid kindlasti ka “hooajaväline” aeg ning sademed.
Mikk oli meile broneerinud toad kohalikus hotellis ja seal me siis maandusimegi. Vastuvõtus olev mees ei teadnud eriti midagi, kuid saime siiski hakkama. Selgus, et ta on siin lihtsalt abitööline. Abhaasiast.
Õhtu möödus tubades ja ühisköögis kuivatamise, laadimise, pakkimise, söömise, joomise ja saunatamise tähe all. Keegi ei olnud kurb.

Headele Venemaa teedele järgnesid kehvad Norra omad. Murmanskist Mehamn`i.

Tere.
See vaid veidi üle saja aasta vanune linn nimega Murmansk on täitsa Venemaa linna moodi – kõik, mis on teinud loodus, on imeilus. Ning sinna ilu sisse on tehtud mõned väga uhkelt koledad tehased ja hunnik kolemaju, kus saab elada loodetavasti vähemkoledat elu.
Lühidalt ei näinud me mingit põhjust sinna kauemaks jääda.
Võtsime suuna Norrale. 209 km Murmanskist Borisoglebski piiripunktini on paljuski selline sõjaväge täis ala. Kontrollpunktid ja sõjaväe konvoid. Me ei saanud aru, et sellesse tsooni sisenedes ei tohi ka peatuseid teha ning seetõttu võtsime rahulikult kütust ja keerasime sisse ühte linna, kus käisime poes ja ühel hetkel jäi taga sõitev Saab lihtsalt pildistamiseks seisma. Mõni km eemal oli taas kontrollpunkt ja seal siis saime aru, et peatuda ei tohi üldse. No vähemalt me ei öelnud neile, et teine auto jäi seisma, et pildistada. Siis oleks vist veits sitasti olnud.
Venemaa piiril olev tollitöötaja oli kõige sümpaatsem Venemaa piiril askeldav inimene, keda ma oma umbes 30 Venemaa piiri ületamise jooksul olen näinud. Rahulik ja sõbralik. Samas tähelepanelik. Ma ei jätnud seda talle ka ütlemata ja tema reaktsioon oli taaskord sümpaatne ning mitte ülepaisutatud.
Norra poolel võeti meie suured kotid ikkagi läbivalgustamisele pärast seda, kui me päris täpselt ei osanud öelda, kui palju meil alkoholi kaasas on. Mahtusime piiridesse ära ja saimegi Norrasse. Tee läks alguses tõepoolest kehvemaks, kui Venemaal. Aga vaated ilusamaks. Esimesed põhjapõdrad. Esimesed fjordid.
Erkiga oli endiselt kaks võimalust – ta kas magas või oli roolis.
Terje pildistas ja postitas. Pildistas rohkem.
Kata naeratas kenasti. Ka neile, kes seda ei väärinud.
Mikk ei öelnud kordagi otse välja, et kui ta kohe süüa ei saa, siis saab keegi lõuga. Aga tema kehakeel lausa karjus seda meile näkku.
Kalle käitus normaalselt. Mis iseenesest oli ebanormaalne.
Õhtul jõudsime Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemasse linna nimega Mehamn. Linnakese (elanike arv nimelt 779) nimi tähendab Kesksadamat mingis vanapõhja keeles.
Me teadsime, et rada Nordkinni poolsaare tippu ehk siis Mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimasse punkti algab Mehamni lennujaama juurest. Sõitsime sinna, leidsime telkimispaiga üsna lennuraja lähedal ning siis vaatasime virmalisi, mis nagu tellitult kohe kohal olid.
Paljudele meie hulgast elu esimesed virmalised.