Tere.
No 2016 aastal käisime Tiia ja Aarega Armeenia kõrgeima peal turnimas oktoobri alguses. Siis oli liiga palju lund ja jääd ning pöörasime Aarega viimasel lõigul tagasi. 4082 meetri kõrgusel ehk 8 meetrit tipust allpool. Muidu oli ilm ilus ja vaated lummavad, kuid ainult köiest tookord ei piisanud.
Sellel korral läksime kuu aega varem, et lund ja jääd oleks vähem, ning võtsime kaasa rohkem varustust. Ja ka grupp oli suurem – lisaks Aarele ja minule veel Alen Veziko ja Siim Kadak. Varustuseks siis 60 m köit ja igaühel paar linti jaamade jaoks, kiiver, ronimisvöö, 3 HMS karabiini ning kamba peale 1 “kaheksa” ja mõned repsakad.
Ma tean, et Youtube`s on palju klippe, kus Aragatsi kraatri serval kaamera peas tippu jookstakse. Nii palju ütlen, et need klipid on peamiselt juulist augustini filmitud ja lund nende peal (harjal) näha ei ole.
Ja 2019 aastal kukkus sealt harjalt surnuks ainult üks julgestuseta ronija.
Ainult, eks.
Meil olid toredamad plaanid: kiirelt sinna-kiirelt tagasi, kuid suuri riske võtmata.
Lendasime 8. septembri hommikul Tallinnast Moskvasse. Pean ütlema, et söök Sheremetjevos ei ole enam sitt ja enam ei tundu kallis ka. Sõime kõhud täis ja lendasime Jerevani.
Armeenia pealinna lennujaamas lasime endale takso pakkuda ja sõitsime väikese vahepeatusega ühe külakese poes (kus meie ostlemine muutus päeva suurimaks sündmuseks nii müüjate kui ka klientide jaoks) 40 euro eest Aragatsi baaslaagrisse, mis asub lennujaamast umbes 65 km kaugusel. Lund hakkas sadama ja taksojuht küsis ülespoole jõudes meie käest, et miks see tee siin on ja miks üldse keegi peaks nii kõrgel elama vabatahtlikult?
Üleval baaslaagris on restoran ja mõned toad ööbimiseks. Hilisele ajale vaatamata aeti omanikuprovva üles ja ta andis meile selleks ööks toa. Hetkeks tundus, et kõik asjad Armeenias maksavad 40 eurot.
Tuba oli tuttav ning kui ma veits hiljem restosse läksin, et teed tellida, siis selgus, et resto on kinni ja teed enam ei saa. Viimased kliendid sättisid ka just minekule ning ütlesid, et neil on mulle paremat teed pakkuda.
7 minutit ja 200 grammi kohalikku samakat hiljem olin toas tagasi.
Teine päev Armeenias viis meid 3200 meetri kõrguselt üles kraatri servale 3850 meetri peale. Aare, Alen ja Siim magasid ühes telgis ning ülejäänud siis teises. Lund oli rohkem, kui eelmisel korral ja sadas vahelduva eduga juurde. Murekorts tuli kulmude vahele, kuid magasin täitsa hästi. Sama ei saa öelda osade teises telgis ööbinute kohta.
Kolmas päev on tipupäev.