kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mount Meron ja rebane.

Tere.

Mõtlesite, et kuhu ma kadusin? Mäkke.

Haifast pole probleemi jõuda linnakesse nimega Meron, mille juurest algab tee Iisraeli kõrgeimasse punkti, kuhu ronida saab. Jõin hommikul 2 õlut (hosteli juudist omanik suutis mulle õhtul kuidagi ära põhjendada, et miks ma peaksin enne magamaminekut ostma 1 õlle asemel 3) ning olin tunnike hiljem Meronis.

maps.me näitas teed ja tõus oli selline mõnus treking. Rebased haukusid, eemalt paistis Meroni tipus asuva sõjaväebaasi radar/golfipall ning põhja pool Süüria ja Liibanoni piiride juures oli ühe mäe nõlvadel näha lund. Mainisin enne, et Meron on kõrgeim tipp, kuhu saab. Nimelt on väikeriigi tegelik kõrgeim tipp hoopis Mount Hermon, kuid kuna see on nimetatud 3 riigi piiride kokkusaamise kohas, siis saab sinna ainult kas UN sõdurite või Iisraeli sõjaväe võitlejatega koos. Ehk siis sinna ei saa.

Meroni tipus on ka sõjaväeosa, nagu siinkandis kombeks. Ümber selle on matkarada, millelt ma ühel hetkel maha pöörasin ja ülespoole kõndisin kuni kõrge aiani, mis ala piirab. Tipp jäi minust 70 meetri kaugusele ja umbes 8 meetrit kõrgemale. Nii selle Iisraeliga hetkel on. Kõrgemale pole võimalik tõusta. Tipp muidu 1205 +/- 4 meetrit kõrge.

Ööseks jäin telkima mingile kivist laudade ja pinkidega piknikualale tipust 50 meetrit allpool. Jah, just sinna, kus tegelikult telkida ei tohi.

Rebane tuli ka sinna alale sööma ja magama. Öösel oleksin talle peaaegu peale lasknud. Solvus.

Peale tippu tekkis tunne, et peaks kiiresti Jordaaniasse minema. Seega ärkasin järgmisel hommikul üles ning olin paar tundi hiljem all külas ning istusin bussile, mis viis mu Nazarethi. Just-just sinnasamasse linna, kust Jeesuse isa pärit oli.

Järgmine linn teel Jordaaniasse oli Afula ning et ma ei viitsinud poolteist tundi bussi oodata, siis läksin need 15 km jalgsi. Väikese vahepeatuse ajal ühes külakeses nägin, et lapsed mängisid jalkat. Muidu ok, kuid enamikel olid seljas mingid kostüümid. Krokodilli või printsessi või mesilase oma näiteks. Tundus veider.

Õhtu leidis mu pika tugevat lõhna eritava rohu seest piirilinna Beit She’ani korvpalliväljaku kõrvalt. Terve linn oli muide vallatutes kostüümides rahvast täis – miski Halloweeni eelkäija moodi pidu, nagu ütles grusiinlanna, kes koos oma valgevenelasest mehega Afulas hatšapuri-kohvikut peab.

Teisel pool orgu paistis Jordaania.

Kommenteeri