Tere.
Teine päev andis juurde küll uusi rändajaid, kuid keegi neist ei tahtnud tippu tegema tulla.
Päeva tipp ise oli see, kui olime laagrisse jäänud kahekesi koos jeemenlasest kokaga. Ta oskas vaid umbes 22 sõna jagu inglise keelt, kuid me vestlesime 3 ja pool tundi. Tema täispikk eesnimi on Hasan Ali Mohhamed Ali. Ausõna.
Õhtul käisime ühes tipukeses loojangut vaatamas ning siis läks naljakaks. Raske seletada, kuid meil tekkis suures telgis selline mõnus punt, kuhu kuulusid 2 kreeklannat, 1 Kreekas elav Süüria naine, 3 tšehhi, 2 leedulannat ja 1 eestlane. Ja kogu aeg oli hullult naljakas.
Ning siis otsustasin jalgsi tippu minna. 54 km läbi kõrbe võib julm olla, kui seda päeval päikese käes teha. Seetõttu magasin poolteist tundi ja hakkasin sammuma kell 1:20. Öösel.
Vett võtsin kaasa 4,5 liitrit ja veidi süüa ka. Pealambi panin pähe, kuid vajadust seda süüdata ei tekkinud kordagi, sest täiskuu oli tohutult hele. Jalas olid tossud ja igaks juhuks saapad kotis.
Ärevamad hetked olid umbes 10 km paiku, kui kolm-neli karjakoera mu poolenisti sisse piirasid. Aga maast võetud kivi toob neis alati esile mingeid valusaid mälestusi ja nad võtavad aupaklikumasse kaugusesse.
Ja paar km eemal tuli mu teele kõrberebane. Väga uudishimulik isend. Oli 5 m kaugusel ja tahtis veel lähemale tulla. Kummardusin ja võtsin maast kivi. Jäin üksi.
Päike tõusis veidi enne kuute. Ja umbes 7 ajal jõudsin mäe jalamile. Siit on veel umbes 400 meetrit vaja tõusta. Jabal Um Ad-dami kõrgus on 1854 meetrit ning laagri kõrgus, kust sammuma hakkasin umbes 1100. Veidi kätega abistatud turnimist ning 8:20 seisin tipus.
Super vaade. Um Ad-Dami tipust näeb lisaks Jordaaniale veel lõuna pool asuvat Saudi Araabiat ja lääne pool tükikest Punasest Merest ning Iisraeli ja Egiptust. Tipus sibavad ülikiired hiired ja Jordaania lipp on juba räbaldunud, kuid lehvib vapralt edasi.
Terve tunni olin üksi seal üleval. Erinevalt laagrist oli siin ka saudide levi ja sain korra koju helistada. Siis alla, sest pikk tee on veel minna.
Džiibid olid ka teisi ronijaid toonud. Leppisin endaga kokku, et lähen tagasi autoga ainult sellel juhul, kui keegi ise küüti pakub.
Ei pakkunud. Peatuti küll ja pakuti vett ja küsiti, et kas kõik on korras, kuid autosse ei kutsutud.
Ja nii kõndisin kõrbepäikese all veel 8 tundi. Õhtul laagris näitas lugeja, et käisin sellel päeval 77 540 sammu.