Tere.
Viimane päev Lôuna-Ameerikas läks nii, et kutsusin selle mehe, kes hostelis minu asemele kolis, lôunale. Camillo on ajakirjanik ning tuli oma Titikaka järve äärsest Puno-nimelisest kodulinnast Limasse artiklit kirjutama.
Ta oskas mônikümmend sôna inglise keelt ja mina tean umbes kolm korda niipalju hispaaniakeelseid sônu ja väljendeid. Seega pärast esmast veidi rabedat püüdlust vestluspartnerist 100% aru saada lasime ühel hetkel lôdvaks ja läksime linna kaema. Camillo oli giid ja teineteisest arusaamisel ei olnud enam mingeid takistusi. Naersime ja vahepeal sôimasime Putinit ja teisi jobusid. Ja siis naersime jälle.
Esimene lend viis mind Fort Lauderdale nimelisse Miami lähedal asuvasse lennujaama. Jalutasin pisut lennujaama ümbruses ja sees ning imestasin, kuidas 5 tundi tagasi oli mind ümbritsevate inimeste keskmine kaal umbes 40 kg väiksem. Ja kuidas äkki olid kôik mu ümber tegijad. Ja kuidas olukordi lahendati nii, et filmiti vestluskaaslast ja lubati kuhugi helistada.
Lennul Newarki istusin kôrvuti paariga, kes on abielus olnud 65 aastat. Nad ei rääkinud omavahel eriti.
Aga kui proua läks tualetti, siis härra ütles, et abikaasa pôlvedega on sitasti ja et too ei taha arsti juurde minna. Ja et ta tunneb puudust nende ühistest pikkadest jalutuskäikudest, kus oli alati tohutult lôbus.
Ja kui härra vetsu läks, siis proua rääkis, kuidas tal on vedanud, et tal selline mees on ja et ta ikka veel tema kôrval on.
Ja et tal on mehele homse sünnipäeva puhul üllatus kodus – nende 4 last ja 7 lapselast on oma peredega tagaaias ootamas ja liha on grillil.