Tere.
Sõitsime edasi Potosi linna. 5 tundi bussis on meile selline lühemat sorti sôit, kuid vahe tuli sisse kôrguses. Tôusime oma väikebussiga, mille juhil pôsk kokalehtedest punnis, 1800 meetri pealt 3900-le. Kui kohale jôudes sööma läksime, siis katus sôitis ja tempo ülesmäge oli umbes 0,6 km/h.
Seda enam läksid silmad suureks, kui kesklinna jôudes hakkasid meist mööda marssima sajad noored laternatega ja kümned puhkpilliorkestrid. Tuubameestele ja basstrumminaistele annaksin kohe mingi preemia. Viimased neist tegid seda muide kôrgetel kontsadel.
Kas puhkpilliorkestrid üle maailma on kokku leppinud, et meloodia ja harmoonia ei ole olulised? Et kuulama peab pigem sônumit ning piisab täiesti, kui lugu üheaegselt lôpetada?
Teine päev oli pärast kahte ibukat mônus tiksumine ja minu seljakott käis nôela all. Sang oli lahti rebenenud ja üks ôlarihmadest ja kolm suurt auku oli erinevates kohtades. 2,8 eurot kulus.
Teisel hommikul tôusime Aarega linna kohal kôrguva Cerro Rico tippu. Rikas mägi, nagu nimigi ütleb. Kôrgust 4782 meetrit. Mäe seest on juba sajandeid hôbedat uuristatud ja toimetamine käib siiani. Siinsed hôbedavarud ongi pôhjuseks, miks 16. sajandil nii kôrgele nii suur (175 000 el.) linn tekkis.
Ja siis pesime ennast puhtaks ja sôitsime edasi Oruro linna. Enne aga alustasime asjade äraviskamisega, et kott kergem saaks.
Aare loobus paarist sokkidest, ühest polosärgist ja ühtedest alokatest.
Minul ei ole enam paari sokke, ühte pikkade varrukatega pluusi, vabaajajalatseid ja ujumisprille.