kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Karma.

Tere.

Pole kaua kirjutanud. Kiire oli.

Alustuseks pean ma tagasi minema sellesse öösse, mille me veetsime Paraguai pealinna ööbimiskohas nimega “Karma”.

Jôudsime sinna hilja ning väsinuna ja Aare oli Bookingus toa kinni pannud ja enda arvates ka ära maksnud. Pidi stiililt olema “Stuudio” ja 30 ruutmeetrit ruumi. Aga keelega oli môlemal poolel halvasti ning nii läks tükk aega enne, kui meie aru saime, et tuleb maksta ikka sulas. Maksime. Ja saime veidi soodsamalt täiesti suvalise toa. Uni oli ja vaielda ei viitsinud. Aga tunnike hiljem koputas administraator uksele ning näitas vaid linadega kaetud meile mingit sônumit, kus oli Aare bronn ja veidi suurem summa “Stuudio” eest. Et peaks juurde maksma vôi nii. Küsisime vaid, et kas see ruum on sônumis öeldud “Stuudio”? Proua lahkus solvunult. Me ei järgnenud.

Pärast seda on meil vahepeal läinud päris hästi:

Jôudsime läbi Oruro ilusasti La Pazi. Sôitsime seal kôikidel lahedatel rippraudteeliinidel (6 erinevat) ja nägime ühe ruutmeetri kohta kôige rohkem väikebusse. Saime söögid ja gaasiballoonid.

Jôudsime ilusasti Sajama külla 4250 meetri peal Boliivia kôrgeima mäe Nevado Sajama (6542 m) jalamil ja tegime aklimati 5100 meetrile ja siis päevake hiljem veetsime öö juba baaslaagris 4800 peal ja olla oli hea.

Aga see karma…

Tôus tipulaagrisse (5700 m) muutus üsna karmiks astumiseks suurte seljakottidega. Jôudsime kohale ja raiusime endale kirkadega ka paraja telgikoha, kuid tôusule öösel ei jaksanud minna. Ja järgmisel päeval oli ühel meist päris halb olla (ei taha nime otsa välja öelda, kuid tema eesnime esimene täht on A ja ta on vabaabielus endast noorema eestlannaga, kellega  tal on poeg ja tütar ning ta elab Tallinnas, kuigi on sündinud palju väiksemas kohas). Üksi sinna tippu aga ei roni, kui just loll ei ole.

Hea oli see, et kôrval telkinud teise grupi giid ostis ära minu tutika 33-meetrise köie ja kaks karabiini. Kott on nüüd kergem.

Ja see ka, et vôtsime kokku julguse ning loobusime (osaliselt hostelis aknalauale jätmise ja osaliselt äraviskamise teel) veel järgmisest:

Aare ühest T-särgist, alokatest, mütsilotust, seljakoti ühest lindist ja seebist.

Mina paarist sokkidest, ühest T-särgist, ühest ratturipluusist ja sulejopest.

Hea on see, et kahe päevaga oleme laskunud merepinnani ja jôudnud Arica linna Tšiilis. 

Väga hea on see, et oleme täitnud oma ühe plaani – jôuda L-Ameerikas Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani rannikuni.

Aga Karma arvas ikkagi, et peaksime täna ööbima toas, kus pole isegi tooli ega prügikasti, kus uks käib kinni tabaga  ja kus eelmiste elanike jaoks on olnud mängu lahutamatu ja kôige erutavam osa teineteise diisliga ülevalamine. Nad ise on läinud, kuid lôhn on alles.

Kommenteeri