Tere.
Mul oli selle USA-ga väike värin ka sees, sest kuna jätsin tagasilennu piletite ostmise viimasele nädalale, siis ma ei täitnud enne ära ka USA-sse sisenemiseks vajalikku ESTA-taotlust. Ja kui piletid ostetud, siis peale täitmist ütles arvuti, et nad kohe ei saa “Jah” üelda, kuid teevad seda 10 päeva jooksul kindlasti. No kena, eks. Kui lend läheb 6 päeva pärast.
Õnneks tuli “Jah” päev enne äralendu.
USA-st lendasin mõneks päevaks Islandile. Ma olen seal küll varem paar korda käinud, kuid tegemist on kindlasti ühe kohaga maailmas, kuhu olen valmis suhteliselt iga kell tagasi minema.
Sest Reikjavik on minu lemmik maailma pealinnade hulgas. Ja islandlased riietuvad nii lahedalt koduselt, kuid samas stiilselt. Sest islandlased on tähelepanelikud ja abivalmis. Ja nad oskavad oma puudused enda kasuks pöörata. Ja nende looduses on vaatamata esmapilgu üksluisusele tegelikult nii tohutult palju värve ja ma ei ole üheski riigis näinud nii kõnekaid varjusid.
Panin telgi püsti pealinna kämpingusse ja sõitsin paar päeva rattaga pealinnas ja selle ümber ning jalutasin niisama. Kõige suurem muutus on toimunud kämpingu ühisruumis köögi kõrval. 8 aastat tagasi oli seal lõbus, nüüd on vaikne. Kusjuures rahvast on sama palju, kui tookord. Lihtsalt kui toona kasutati plaanide tegemisel peamiselt teiste matkajate kogemusi nendega otse suheldes, siis nüüd istuvad kõik oma ekraanide taga ja proovivad sealt midagi leida. Eriti haige tundus kuuene laud, kes omavahel isegi pilke ei vahetanud. Ja nii ei saadagi teada, et kõrvallauas võib istuda keegi, kes ei ole siin saarel esimest korda ja on võibolla käinud veel umbes 90 riigis ja on valmis su valikuid kergemaks tegema, sest igale poole ei jõua ju keegi. Ja nii ei saagi teada, et sa tegelikult meeldid sellele tüdrukule ka, mitte ainult tema sulle.
Kuna suhelda ei olnud väga vaja, siis sai ka Lõuna-Ameerika peale mõelda.
Arvudes välja tooduna külastasime me koos Aare Hommikuga seitset L-Ameerika riiki. Kilomeetreid tuli kokku veidi üle 7000. Neist umbes 400 läbisime rendiautodega, teise 400 jalgsi ja 6360 km olime erinevates bussides. Selle käigus jõudsime Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani kaldale.
Tõusime kahe riigi kõrgeimasse punkti. Uruguai ja Paraguai. Kõrgeim punkt oli Boliivias ja asus 5700 meetrit ümp, mis ühtlasi on Aare uueks kõrguserekordiks.
Tõenäoliselt tõmbasid mõned piletimüüjad ja rahavahetajad meil persed lohku. Aga seda tunnet ei jäänud, et oleks mõne asja eest hullult palju maksnud. Ju siis tegelikult oli kõik väga odav.
Otsuseid oli kerge vastu võtta, sest keegi eriti ei vaielnud. Pigem otsustati ja siis tegutseti.
Mölisesime ikka teineteise kallal, kuid me ei riielnud.
Hea reis oli.
Ole tänatud, et lugesid 🙂