kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Bahrein. Riivamisi.

Kagu-Aasiast tagasiteel tahtsin ma vältida 13-tunnist lendu ning seetõttu tegingi paaripäevase Sri Lanka peatuse ning samuti otsustasin maanduda Bahreini Kuningriigis. Valiku tegin peamiselt seetõttu, et Bahrein asub mõnusalt Sri Lanka ja Istanbuli (kus ma järgmisena maandun) vahel ning viisa on võimalik hankida piirilt. Ehk siis osta.

Bahreinis on tohutult immigrante. Peamiselt Indiast. Neid näeb tänavapildis peamiselt lihtsamaid töid tegemas ning vähemalt nende sõnadest lähtuvalt suhtuvad nad kuningasse ja kohalikesse reeglitesse suure respektiga.

Ning kogu väike riik on tõelise ehitusbuumi keskmes. Kui pealinna Manama hotellist kõrgeima künka Jabal Dukhan`i poole sammusin, siis möödusin näiteks alast, millel toimus eriti vilgas ehitustegevus ja aia peal oli kiri, et 40 000 maja ehitamine on alanud. 

Hotellist kõrgeima künkani (134 m ü.m.p.) lennuväeabaasi külje all oli täpselt 30 km. Kuna kõrgust ei olnud ollagi, siis võtsin vastu sisemise väljakutse sammuda sinna Lähis-Ida päikese all jalgsi. 

Esimesed 15 km kulgesid madalate elumajade vahel. Kohalikud mehed tundusid sõbralikud ja kui nendega silmside tekkis, siis tervitasid käeviibutuse või noogutusega. Umbes poolel teel lõppesid majad ja algas kivikõrb. Nafta ja maagaasi pumbad ning kilomeetrite kaupa torusid. Jämedamaid ja peenemaid. 

Jalad olid veits peetis ja kuumus üsna kurnav, kuid ühel hetkel seisin ma sõjaväosa väravas ning kaart näitas, et olen kõrgeimast kivihunnikust linnulennult 400 m kaugusel. Kuid automaatidega valvurid viitasid sellele, et sõjaväebaasi ala on laiem, kui kaardil märgitud. 

Ja nii oligi. Valves olevate meeste ülem oli umbkeelsusest hoolimata piisavalt vastutulelik ning helistas inglise keelt kõnelevale ülemusele. Ja tema oli ka väga tore ning ütles ilusasti, et sõjaväebaasi ala on laienenud ning sinna pole mul asja. Nojah. Kõik lähimad kõrgeimad künkad olid valveposte täis ja nii tõusin ma ühele madalamale nukile, mis oli ilma valveta ning lugesin tipputõusu lõppenuks. Õnneks loetakse tõusud, kus kõrgeim tipp jääb tegemata “tänu” minust sõltumatutele asjaoludele, siiski tehtuks. Reaalselt jäi mul puudu 400 meetrit sammumist ja umbes 30 tõusumeetrit, millega oleksin ilusasti hakkama saanud, kui relvad ees ei oleks olnud.

Tagasiteel võttis mu peale kohalik noormees, kes pumpasid hooldab. Ütles, et olen esimene päris valge inimene, keda ta siin naftaväljadel jalutamas näeb ja pakkus külma mahlajooki. Sõidutas mu lähimasse linnakesse, kus ootasin koos Pakistanist pärit Mohammediga, kes elab K2-e külje all, bussi ning see buss viis meid juba pealinna. 

Selle reisi jooksul oli mu kõht kõike väga hästi vastu võtnud. Kuid Bahreini pealinnas türklaste tehtud kebabi süües sain ikkagi lõpuks ka põhja alt ära. 

Ilus lõpp reisile.

Käisin kokku 9-s riigis, kuhu varem veel sattunud polnud ja tõusin 5 riigi kõrgeimasse tippu. 

Ise olen rahul.

Kommenteeri