kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Tai. Riivamisi.

Mul jäi kahe lennu vahele tubli 7 tundi.

Jalutasin kõigepealt mööda maanteed kohani, kus saab maanduvaid lennukeid kõhu alt pildistada. Maandumiste intervall Bangkoki lennujaamas oli 2m 40s.

Ja siis edasi väikesesse linnakesse naabruses, kus tahtsin rahulikult tänavatoiduga patustada.

Aga enne viipasid transporditöötajad mu enda juurde ning ulatasid klaasi kohaliku brändilaadse tootega, mille maitset oli jää ja pikendusega paremaks tuunitud.

Keegi neist ei rääkinud inglise keelt. Aga nad mängisid mulle kärisevast sangast oma lemmiklaule (tunduvad mulle alati suvalise Bollywoodi filmi tunnusmeloodiana) ja kuulasid sama kannatlikult minu lemmikuid. 

Poolteist tundi hiljem viis nälg mu nende juurest edasi. Seekord kalani. Grillitud kalani.

Lennujaamas viskasin ennast eskalaatorite alla külili ja kui minu juurde tulid viis-kuus tüdrukut ja üks poiss ning küsisid, kas nad võivad minuga ühineda, siis lubasin.

Tegelikult oli neil ülikooli jaoks tarvis välismaalastega intekaid teha ja oi ma siis rääkisin. Välimuse järgi kusjuures oleks neile pakkunud 14-16 aastat.

Pärast intekat kadusid nad korra ära ja hakkasid siis paarikesi tagasi ilmuma ja siis tegime pilte ja saime sõpradeks ja rääkisime lumest, ladyboydest ja värvilistest majadest.

Siit lendan ma Colombosse.

Kommenteeri