Tere.
Sri Lankal veetsin ma tõenäoliselt ühe oma palavaima päeva. Kuigi vahepeal India Ookeani kaldal lookleval raudteel jalutades tuul nagu isegi puhus natukene, oli pikemat sammumist ette võtta enda suhtes suht suitsiidne idee.
Nii ma siis rohkem istusingi ja vaatasin Colombo inimesi, maju ja liiklust.
Ilmselgelt on tegemist minu teele sattunutest rikkaima riigiga. Et mille järgi aru saada? Mul on mõned kriteeriumid, mis vaest riiki iseloomustavad:
Prahti on sitaks.
Teedel on ootamatud augud.
Hulkuvad koerad jooksevad vabalt ringi ja pelgavad inimesi.
Inimeste silmis on (olenemata suul säravast naratusest) kübeke meeleheidet.
Looduses on märgata rämedaid vägistamise märke. Looduse kallal.
Juhtmepuntrad igal tänavaristil ja iga posti küljes.
Neid on muidugi veel. Aga Sri Lankal neid märke ei olnud. Eriti.
Tuk-Tuki juht viis mu lennujaama ja kuna ma olin tema tukis, siis sõime koos tema naise tehtud küpsetisi. Sellised, mis suhu pistes olid soolased ja mäludes magusad.
Kahte eestlannat kohtasin ka. Nad tulid bussist välja ja tahtsid India Ookeani kaldal pilti teha. Kuid kuumus oli selline, et kui noorem vanemat bussist kuus meetrit eemale poseerima kutsus, siis vanem ütles lihtsalt: “Ma ei saa” ja läks bussi tagasi.