Tere.
Novot. Ja oledki varahommikul Tai piirilinnas Nakhon Phanomis ja vaatad üle Mekongi jõe Laose poole. Kalda ääres loksub paat, mille katuse küljes ahtris lehvivad sümboolselt kaks lippu ning midagi seletamatut ikkagi tõmbab sinna teisele kaldale. Kuigi polnud plaanis. Kuigi ma ei saa seal kõrgeimat tippu teha (pikem jutt, kus märgusõnadeks džungel ja sõjavägi).
Ja siis bussijaamas hüppadki riikidevahelise bussi peale ja libised Tai piirile. Väikese värinaga, sest riiki sisenedes täidetud ja tembeldatud väljumiskaart kadus passi vahelt kuhugi ära. Kuid ohvitser ainult vangutab korra pead ja täidab mulle ise kiirelt uue. Tasuta.
Ja siis üle silla Laose poole. Viisa jaoks on pilti tarvis ja mul õnneks on neid paarkümmend eri ajastutest. 30 dollarit ja tere tulemast Laosesse.
Buss viis mu Thakheki linna serva. Siinkandis on peaaegu alati nii, et bussijaam asub keskusest võimalikult kaugel linna servas, et reisimine oleks ikkagi selline pikk ja seiklusterohke. Kuid üks motikamees viskab mu kesklinna Wang Wang nimelisse hostelisse ning kõik saab korda.
Sest tuba on, teised seiklejad on ja motikarent on ka.
Siin piirkonnas on võtmesõnaks “Loop”. Ehk “Ring”. See on 450 km pikk tiir, kus saab näha koopaid, jugasid, saari, järvi, allikaid jne. Tavaliselt tehakse nii, et tullakse Thakheki linna, renditakse 2-5 päevaks motikas ja siis siristatakse ühe ilu juurest teise juurde.
Mul ei olnud nii palju aega. Ja kuna kõik ütlesid, et Ringi pole võimalik ühe päevaga teha, siis just seda ma proovida tahtsin.
Sest mulle hullu moodi meeldib väikese motikaga mööda Kagu-Aasia teid siristada.
Suurim vaatamisväärsus on Ringil 7 km pikkune koobas, mille on tekitanud jõgi. Konglor koopal nimeks. Seal rendid endale juhiga paadi, saad pealambi ja siis sõida ühest otsast teise. Jagasin paati belglaste Jelle ja Mariusega, kes teisest otsast jalgsi/hääletades edasi liiguvad. Paat ise selline lameda põhjaga vineerilaadsest materjalist pikk ja kitsas nool. Taga madalas vees sõitmiseks sobiv reguleeritav mootor.
Koobas ise on võimas. Pole suuremat näinud. Ma arvan, et kõige madalam koht oli umbes 5 meetri kõrgune. Ja niimoodi 7 km järjest. Paaris kohas tuli välja astuda, sest jõgi oli kas liiga madal või siis kivistised liiga põnevad, et neist lihtsalt mööda sõita. Jahe ja maagiline kogemus.
Teises otsas sõidad peale koopast väljajõudmist jõge mööda veits edasi ja siis on turistidele paar söögikohta.
Ja siis läbi koopa tagasi.
Ja jälle motikas. Puhas sõidurõõm. Kurvid, mäed, ootamatud augud.
Katkised veoautod, millede puhul ohukolmnurgana kasutatakse lihtsalt teele visatud oksi enne kurvi, mille taga veok seisab.
Nägin lisaks koopale ühte juga ja käisin jahedas allikas ujumas. Ning pimedus saabus 20 km enne Wang Wangi tagasijõudmist. Ehk siis ikkagi saab Ringi ka ühe päevaga teha, kuid 2-3 päevaga on palju mõnusam.
Kohtusin ka järjekordse 60+ härraga, kes oli filipiinlannaga õnnelikus abielus. Ja siis lasi filipiinlanna koos perega ta üle. Ja siis oli tal hästi armas ja trimmis pruut Filipiinidelt, kes ta muide hiljem üle lasi.
Selliseid mehi on siinkandis tuhandeid. Muigan.
Ööbuss viis mu Pakse linna ja sealt algas väikebusside maraton Kambodža ja nende pealinna Phnom Penhi suunas.