kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Taiwan. Miks mulle meeldis?

Tere.

Algus ei tundunud kõige parem. Taipei oli kuidagi närviline ja sain valusa meeldetuletuse, et rahvusvaheline juhiluba tuleb kaasa võtta, kui autot rentida tahad. Ja Single Inn majutusasutus oli voodisuurune ülalt lahtine box, kus heli pidi maas olema, naised ja mehed olid eri korrustel ning kasutasid erinevaid lifte. Ühist suhtlusruumi oli ainult õues hotellikese ees kahe kohvikulaua jagu.

Buss lõunasse Kaoshiungi oli juba parem. 360 km nahkses massaaži pakkuvas ja lamamisasendit omavas ekraani ja kõrvaklappidega varustatud laias toolis läks kiirelt ja valutult. Ja linn ise oli pärast Taipeid meeldivalt rahulik, tänavatoit imehea ja odav ning hotellituba üüratult suur. Hiljem sain teada, et pean seda jagama prussakatega. Loogiline. 

Sõitsin veel allapoole Shizisse ja otsustasin sealt üle mägede Dareni linna jalutada/hääletada. 

Ja edasi ainult meeldiv.

Sõit väikeses tualettpaberit vedavas kaubikus üle mägede idarannikule, juues autojuhi pakutud teed ja lõpetades reisi üheskoos haisvat tofut süües.

Esimene öö telgis Taitungi linna lähedal rannal sõjaväelennujaama lähedal, kus hävitajad hommikul 7 ajal üles ajasid.

Seljakotiga jalutuskäik 26 km mööda rannikut ülespoole. Esimene ujumine.

Sõit kolme tüdruku mikrobussis.

Tänavatoidule vahelduseks maanteetoit väikeses külas, kus liha kõrvale õlut ostes ma ei teadnud, et saan kaasa ka omaniku seltskonna ja teise õlle.

Bensiinijaama töötaja, kes minu tervituse peale sisse lippas ja mulle kingiks pudeli vett tõi.

Elektrifirma projektijuht, kes viis mind edasi ja ühtlasi kutsus oma offississe pealelõunasele teele ja muule heale-paremale.

Teine öö telgis kaljunukil mere kohal.

Interneti saamine kohalikust politseijaoskonnast, kui telefon taskus lukku läks ja PUK koodi küsis.

Kolme autoga karavanis sõit koos kärgperega Hualieni linnakesse, kus kogemata astusin sisse päris hostelisse Clearsky, kus oli hostelile nii vajalik ühisköök ja külmik ja kitarr ja ühisala.

Hualien ise oma rahuliku tempo, suurepäraste pelmeenide ja Telliskivi Loomelinnakut meenutava südamega.

Ja muidugi naeratused ja soov külalist aidata. Eriti idarannikul.

Tulen siia tagasi. Ja mitte ainult seetõttu, et ma nende kõrgeimasse tippu ronimiseks võimudelt luba küsides mõned päevad hiljaks jäin.

Kommenteeri