Viimane päev Sapas oli sellele linnale mitteomaselt päikesepaisteline ja selge. Jalutasime 3 km kaugusele Cat Cat-i külla ning vaatasime turistidele avatud näidisküla iseenesest lahedaid maju ja tehnilisi lahendusi.
Ja siis ööbussile. Teadmiseks kõigile, et ööbussid, mis liiguvad Hanoist Sapasse, on väga head. Ja need, mis sõidavad Sapast Dien Bien Phu-sse, palju halvemad. Tee ise on ka kogu aeg üles-alla, aukudest tiine ja 290 km läbitakse 10 tunniga. Arvutage ise.
Me olime kolmekesi kahel kohal ja peale Antsu ei maganud keegi. Lemmikmees oli see vietnamlane, kes meie ees magas ja valjult ning katkendlikult norskas. Mingi pausi ajal umbes kell 3 öösel ta tõusis, lippas välja, sõi suure kausi nuudleid ning hakkas seejärel mobiilist filmi vaatama. Action-filmi indiapäraste löögihäältega. Ja siis pani telefoni ära ning norskas edasi. Ekspertide hinnangul kõvemini, kui mina.
Aga Dien Bienis oli mõnusalt rahulik pärast Hanoid ja Sapat. Oli ruumi, vähe pakkumisi ja palav. Hanoi on ka mõnus, kuid Sapa ilmselgelt tüütu. DB-s saime ka aru, et Vietnam on tõesti odav maa. Heas mõttes. Turismipiirkonnad lajatavad loomulikult mitmekordsete hindadega, eriti nädalavahetustel.
See on päris naljakas, kuidas Vietnami valitsus on ehitanud kolossaalseid ausambaid ja memoriaale, kuid nende külastamiseks peab pileti ostma. Selle tulemusel kohalikud seal praktiliselt ei käi ja kohtud vaid mõne üksiku turistiga. Väga mõttekas.
Muidu kulgeb elu üsna mõnusas rutiinis. Igal hommikul on jõe ääres turg. Igal hommikul sõidab 8 ja 9 vahel üks vanamees veoauto õhukummiga mööda jõge allavoolu. Igal hommikul haugub naabrite koer Antsu peale ja igal ööl karjub vahepeal hotelli lähedal üks siga. Nagu aia vahel.