kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Prahist ja inimestest.

Tere.

Paljud on rääkinud ja kirjutanud, et kõige rohkem jäi neil Vietnamist meelde praht. See võib nii olla küll ja tean ka selle ühte põhjust.

Nimelt on Vietnami linnades inimestel komme enamik prahti maha poetada. Sest hommikul ja õhtul koristatakse see sealt ära, tänavaplaadid pestakse puhtaks ja põlev kraam põletatakse. Seega on hetki, kus kõik on väga puhas.

Silma torkab praht aga eriti räigelt looduses. Vietnamlased lihtsalt ei saa aru, et seal ei tule hommikul ja õhtul koristaja harja ja kühvliga. Ning nii see räigus kuhjubki. Eriti silma paistab praht tänu sellele, et loodus ise on imeline.

Dien Bien’ist sõitsime Son La’sse. Täitsa tavalise väikebussiga päevasel ajal. Vastuvõtt oli selline, et ei osanud oodatagi: edasisõidu pakkujad olid agressiivsemad ning tüütumad. Ning kui me saime aru, et siiski ei jõua ära käia lähedalasuva ilusa tipu otsas ja otsustasime kaheks ööks paigale jääda, siis jõudis ka Antsu- suunaline tähelepanu uuele levelile, kui taksojuhi sõber muude patsutuste hulgas üritas talle ka püksi piiluda. Naiss.

Seda linna me olime justkui näinud – Maja majas kinni. Iga maja alumise korruse tänavapoolsel küljel pood, äri, töökoda või teenusepakkuja. Igal kõnniteel motikad ja plastikust madalad toolid. Iga nuudlitega supp tugeva koriandri maitsega.

Enne Hanoisse naasmist veetsime paar päeva veel Mai Chau nimelise linnakese lähedal külas bangalos. Putukad ja riisipõllud ja kohatine vaikus. Ja koobas, milleni jõudmiseks pidi 1200 trepiastet tõusma. Ja õhtused peod, kus väikesel väljakul oli 6-8 erinevat muusikat edastavat PA-d üles sätitud ning kõrvuti tantsiti mitmes kohas rahvalikke tantse, mängiti lolle mänge, prooviti tekitada spontaanset rivitantsu, peeti võistlust lastele ja lauldi karaoket. 

Miks? Ei tea. Eestis on ka vahel mõnel rahvamaja peol sedasi, et väga tahavad esineda nii kõik need kollektiivid, keda on palutud, kui ka pensionäride tantsurühm “Raamid”, naisansambel “Kostivere õied” ning luuleteater “Elu mõtet otsides”. Siis on ka paljudel pealtvaatajatel piinlik või igav, kuid Eestis vähemalt esinetakse järjekorra alusel. Mitte korraga.

Vietnamlastel pole selle isikliku ruumiga ikka midagi pistmist. Nad ei vaja seda ja ei võimalda seda ka teistele.

Kommenteeri