Viimase päeva Vietnamis veetsin väikese motika seljas. Käed väsisid selles liikluses ära, sest kogu aeg on vaja ju lenksust liiga tugevasti kinni hoida.
Hongkongis plaanisin olla 3 ööd, sest mis seal suurlinnas ikka teha. Ega ma ju enne ei uurinud ega vaadanud ka ja seetõttu sain mõnuga üllatuda.
Just selle üle, kuidas pilvelõhkujate vahelt on võimalik 15 minutiga mäenõlval looklevale matkarajale jõuda. Ja selle üle, kui mägised need saared on, milledel Hongkong asub. Ja kui head ühendused saarte vahel.
Hiina osana on ka Hongkongis pidevalt mingid suurprojektid käimas. Kas mingi sild saarelt saarele või betoonvaiadel liiklussõlm või maailma kõrguselt 11-s pilvelõhkuja vms. Siblivad kiiresti ja asjad edenevad.
Prügi on vähem, kui Vietnamis ja rohkem, kui Jaapanis.
Kõrgeim tipp Tai Mo Shan on 957 meetrit kõrge ja teadsin juba ette, et üleval on mingi ilmajaama laadne üksus ja sõjaväe radar ning päris kõrgeimasse punkti ei lubata. Valisin oma uue sõbra MAPS.ME abil välja teekonna ja alustasin 9,5 km kauguselt tipust.
Kohe algas loodus. Tee oli küll veel betoonist ja mõni üksik auto sõitis ka, kuid ahvid hüppasid ja jalutasid ning puud olid võimsad.
6 km enne tippu läks rada kitsamaks ning päris metsarajaks alles umbes 2,5 km enne tippu. Ilm oli totaalselt sombune ja udune ning ilma maps.me abita oleksin üsna raskustes olnud. Kuid seal on vähemalt Hongkongi kohta isegi need jalgrajad olemas, mis pikas rohus loogeldes tippu viivad. Võimas.
Viimased 500 meetrit oled asfaltil ja siis on värav ja hoiatussildid ja edasi ei saa. Tipp ise on linnulennult umbes 100 m kaugusel. Proovisin laskumise algusosas ka otse läbi pika rohu tipuni lõigata, kuid udust kostus hiinakeelset juttu ja ma pöörasin tagasi.
Veits nõme oleks, kui spioneerimises süüdistuse saaks. Hiinas.
Allesjäänud päeval sõin ja jõin õlut ja jalutasin ning 18.märtsil seadsin sammud lennujaama poole.