kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Eurooplaste välimääraja.

Tiia ja Ants lendasid Eestisse tagasi. Mina kolisin Hanois hotellist hostelisse ja veetsin viimased Vietnami päevad euroopalikus keelekeskonnas.

Šotlane, inglane, iirlane, itaallanna, prantslanna, rootslane, soomlane, sakslased, šveitslane ja inglanna.

Soomlane istus peamiselt vaikselt ja muigas. Minuga vestlema hakkas teisel päeval.

Šotlane oli täielikus eufoorias, kui sai teada, et olen Eestist. Ma olin ta esimene eestlane ja ta rääkis seda kõigile paar tundi järjest. Järgmisel päeval, kui ta enam kivis ei olnud, käisime söömas ja ta oli pigem kuulavas rollis.

Inglane oli madala bassihäälega endine narkodiiler. Hea lugude rääkija. 

Itaallanna oli väga ilus ja kadus kogu aeg kuhugi ära. Lõpuks ei tulnudki tagasi.

Iirlane oli lõbus ja tegutses. Hüppas rolleri selga ja kadus Hanoi liikluskeeristesse. Hiljem tuli tagasi ja jõi kõik vahepeal joomata jäänud õlled kiiresti ära.

Šveitslane ostis kunsti ja naisi. Kunsti sealjuures edasimüümiseks. 

Kõige rohkem suhtlev sakslane oli skeptik. Sellisel meeldival moel. Temaga kohe viitsisin rääkida.

Prantslanna oli väga võluv. Oli meeste väärikamaks jäämise peamisi põhjuseid.

Rootslane oli hea libero. Rääkis, suitsetas, naeris, jõi ja läks kaasa kõige ja kõigiga. Väsimatu. Inglasega sarnaselt oli ka tema väikeste narkotehingute eest lühikest aega vangis istunud.

Inglanna oli malbe ja rahulik. Kuulas ja naeratas. Siis luges edasi.

Eile ütlesin Vietnamile “Tsau!” ja maandusin Hong Kongis.

 

Kommenteeri