Laager Ullu-Taus pandi tegelikult 31.augustil selleks hooajaks kinni. Raamatupidaja istus toas sulejopes, direktor parandas isiklikult elumaja puidust rõdusid ning legendaarne 82-aastane alpilaagri õppejuht Juri Ivanovitš Porohnja küsis sõbralikult, et kas me novembris või detsembris ei tahtnud tulla.
Aga muidu mulle väga meeldis. Seal on hõngu. Ja ruumi. Ning võimalusi. Ja tapeet on joomiseks ilus jah nagu Simsoni Priit ütles.
Peale meie oli laagris veel umbes kolmkümmend noort sõjaväelast ning meil soovitati algselt nendega kaasa liikuda neid segamata. Teised kolmekesi said seda ka ühel päeval liustikul teha (mina võtsin ettenägelikult oma haigusepäeva välja), kuid sõduritega tegelevad instruktorid meisse kõige paremini ei suhtunud. Eks nad olid siis sellised poolkõvad mehed, kellel on hirmsasti vaja veel midagi tõestada. Kõvad mehed on lahedamad.
Igatahes – ilm keeras täitsa ära ja vihma kallas ning pidi kallama jäämagi ja me otsustasime hoopis Musta Mere äärde sõita. Peale kahte ööd alpilaagris pakkisime ennast kokku, kuulasime huviga koduse pitsikese kõrvale ära Juri Ivanovitši eluloo sünnist kuni kuuekümnendate lõpuni ning leidsime ennast õhtul juba linnast nimega Armavir.
Ööklubis “Lavash” käisime Mikkoga kahekesi. Tantsisin üksi. Selles mõttes, et Mikko ei tantsinud. Silmale oli rohkem vaadata, kui kõrvale kuulata. Mikkole meeldis see eesrindlik neiu sinises, kes tihti tantsis posti ees, mille küljes oli peegel. Mulle meeldis see tüdruk, kes oli koos sõbrannaga ja natukene uje. Kuid ainult sinnamaani, kui ta tantsupõrandale sujus. Siis ta enam polnud uje.
Kaklus tahtis ka tekkida. Ühel pool mehed, kelle näod meenutasid kaukaaslasi ja teisel pool mehed, kelle näod olid vene rahva moodi. Temperamendi taha ei oleks midagi jäänud, kuid tundus, et liiga paljud teadsid kedagi vastasleerist ja nii ainult vehiti, karjuti ja hoiti teineteist kinni.
Sõit taksoga klubisse maksis 250 rubla (5 eurot) ja klubist hotelli 100 rubla (2 eurot). Huvitav.