Kaks aastat tagasi olid mõned asjad teisiti.
Näiteks kirusime toona ühe balkaarist mägilasega Vene valitsust. Üksteise võidu. Kuid nüüd äkki oli ta väga Putini poolt ja enda väitel saab temast ja ta käikudest aru. No kurat. Kas kahe aastaga on tõesti võimalik ajud nii ära pesta? Kahju oli vaadata, et mees, kelle silmanurgas paar aastat tagasi põles tuli ja kelles oli tema rahvusele omast uhkust, on äkki saatusega leppinud pehmo.
Ja Vene politsei – küsimus ei ole ainult nimemuutuses. Uus vorm teeb endistest jobudest juba väljanägemiselt ohvitserid. Tundsin esimest korda nn. “mentide” vastu midagi austuselaadset. Ja meid peatati umbes 2x vähem kinni, kui aastal 2012. Ja altkäemaksu ei küsitud kordagi. MITTE KORDAGI!!! Kusjuures ükskord peatati mind ka siis, kui olin reaalselt pidevat joont ületades liiklust rikkunud. Ja politseinik ütles mulle lihtsalt, et Andres, nii ei ole vaja edaspidi teha. Ja andis dokumendid tagasi.
Kas neid on kuidagi hirmutatud? Või oli see puhas juhus? Ma ei tea. Kuid kui asjad nii jäävadki, siis teen küll jämeda risti seinale. Punasega.
Teenindus on väljaspool metropoli sama sitt, kui oli eelmisel korral.
Ja pärast Moskva ringteed ei näinud me kahe nädala jooksul mitte ühtegi välismaa numbriga autot. Mägedes kinnitati, et turiste oli sellel hooajal tõesti kõvasti vähem ja eriti vähe oli muidugi ukrainlasi.
Kas see muudab midagi? Vaevalt. Või mine tea.