Tere,
Me oleme nüüd kõik tagasi.
Minult küsiti saabaste kohta, et mida ma Araratile tõustes kandsin. Vastan – aklimatiseerumise ajal ja ka Araratil kuni viimase laagrini (4100 m) kandsin ma oma uusi trekkingusaapaid, milledel nimeks La Sportiva “Garnet GTX”. Sest need on kõrged ja toetavad jalga väga hästi, kuid samas on oma suuruse kohta ootamatult kerged. Jalg harjus saapaga väga kiiresti arvestades seda, et enne matka jõudsin nendega käia ainult 7 km asfaltil. Täpsemad andmed leiate siit – http://matkasport.ee/msweb.nsf/pages/La-Sportiva-GARNET-GTX?OpenDocument&vw=Class&f1=Jalatsid
Veiko muide tõusis samade saabastega ka Ararati tippu, kuid mina läksin sinna vanade heade Garmont`dega, milledel liignimeks “Pinnacle”. Külm ei olnud ja julgen neid julgelt soovitada sellistele 4000-6000 m kõrgustele tippudele. Ise olen nendega tuntumatest mägedest tõusnud Mt. Blanc`i, Elbruse, Ararati, Damavandi, Pico de Orizaba ja Kilimanjaro tippudesse. Rohkem saab lugeda siit – http://matkasport.ee/msweb.nsf/pages/GarmontPinnacle?OpenDocument&vw=Class&f1=Jalatsid
Statistikast:
Reisi kestvus – 17 päeva
Läbitud kilomeetreid – 11 055
Läbitud riike – 14 (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia, Bulgaaria, Türgi, Gruusia, Horvaatia, Sloveenia, Austria ja Tšehhi)
Tippe – 2 (3055 meetrine nimetu tipp Svaneetias (Gruusia) ja 5137 m Ararat Türgis)
Trahve kiiruseületamiste eest – 1 (Türgis, roolis oli Veiko, kes piloodina alla teatud kiirust lihtsalt ei oska sõita)
Altkäemakse – 0
Kusjuures Ljubljanast (kuhu soojalt soovitan minna) Tallinnasse sõitsime 21 h ja 45 min. Ei ole ju palju, et Aadria mere juurest Soome Lahe äärde saada. Või vastupidi.
Päeviku kirjutame ka, kuid seda peab paar kuud ootama. Annan teada.