kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Gruusia

Autoreisil minu moodi blogida ei ole üldse lihtne. Pikad vahed tulevad sisse, sest blogimiseks pausi tegemine ja eraldi aja võtmine tundub aja rämeda raiskamisena.

Me käisime vahepeal Tbilisis. Gruusia pealinn oli siiani külastatutest kõige mõnusama auraga, sest Venemaa linnad ei tekita sellist head turvalist tunnet ning Bakuu oli jällegi liiga lakutud ning kaugel soojusest. Ja Aserbaidžaani ülejäänud linnad on jällegi liiga kontrastsed – ilusad valitsushooned üldise hallika vaesuse keskel ja hallikad Žigulid kõrvuti punaste puhtavereliste sportautodega.   

Tbilisi aga on mõnusalt muretu, kergelt lohakas ning samas euroopalikele arusaamadele vastav.

Käisime klubis ka. Türgi omas. Nüüd on selge, et Aare ja Jan oskavad tantsida. Ja julgevad ka. Ning Fred ja Karu väga ei julge. No ja kui ei julge, siis tuleb lühikeses valges kleidis imeilusa figuuriga neiu asemel tantsida kohaliku nais-Michael-Jackoni või siis endast 15 aastat vanemate naistega. Karistuseks.

Aga lõbus oli ikkagi. Õhtu lõppes ning hommik algas hotelli lähedal tänavatel ning jõuti sellesse faasi, kus mees julgeb mehel ümbert kinni hoida ja laulda laule, mida muidu imalateks peetakse. Ning avaldada rahulolu selle üle, kuidas neli niivõrd lahedat venda sellisele väikesele maa-alale kokku sattusid.

Ning kus mehed jäävad lõpuni härradeks ja saadavad teised härrad nende hotellitoa ukseni, kuid ise sisse ei lähe.

Kommenteeri