kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Teine ja kolmas pa”ev. Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa

27. august algas Leedus. Vajutasime kordamo”o”da pedaalile ning varsti olime Poola-Ukraina piiril. Kartsime palju hullemat, kuid tegelikult saime yle 15 minutiga. Ja siis muudkui edasi. Magasime kordamo”o”da ning millalgi mo”o”dusime Kiievist, siis Harkovist ning lopuks soitsime Donetski la”hedal piiritsooni. Enne joudis Jan korra 50 alas 80-ga radarisse soita ning saime kohalikule miilitsale 40 dollarit anda. Auto ja”lle kergem.

Ukraina tollito”o”taja tegi meile selgeks, et tollideklaratsioon tuleb teha ukraina keeles ja kui mingi viga sees on, siis peame koik uuesti tegema. Ja nii lopmatuseni. Samas pakkus ta va”lja, et neil on olemas selline spetsialist, kes oskab ukraina keeles suurepa”raselt kirjutada ja voib aidata… Mingi raha eest, mida meil ha”bi maksta ei ole. Leidsime, et see summa on 20 dollarit.

Venemaa pool la”ks aega, kuid raha ei kysitud. Kummaline. Votsime suuna Rostov na Donule.

Kella poole kaheks pa”eval, kui meie kaaslased Ka”rt ja Rain maandusid lennukiga Mineralnye Vodys, olime meie sealt napi paari tunni tee kaugusel. Vahepeal oli saabunud 28. august.

Rain pakkus va”lja, et nad soidavad taksoga Elbruse la”hedale kohale ja ootavad meid seal. Kohtumiskohaks valisin ma hotelli Tsheget Terskoli kylje all.

Ja siis peatas meid Vene politsei. Jan (kes siis muu) oli kusagil valesti reastunud ja kuldketiga la”bira”a”kija politseiauto tagaistmel ytles, et tuleb minna Narodnyi Sudi ette. Voi siis maksta 300 dollarit. Jan kauples veenvalt ning lopuks kukkus hind 50 dollari peale. Jan tuli autosse ja me arutlesime ning leidsime, et see on ikka veel liiga palju. Panime kokku neli viiedollarilist ja lisasime neile vene viiesajase (ehk kokku umbes 37 dollarit) ja saatsime Jani tagasi. Kuldketiga mees oli vihastanud ja Jani pohimotteliselt persse saatnud. Onneks koos dokumentidega. Sobis.

Edasi olime pidevalt pinges, sest politsi poste on igal pool ja hulgi. Ma ei tea, kuidas see onnestus, kuid rohkem meid ei peatatud. Kordagi.

Leidsime Ka”rdi ja Raini ma”gede vahelt 2000 meetri korguselt yles ja panime yhel ametlikul telkimisplatsil telgid pysti.

Kylastasime ka ma”gipa”a”stjaid, kes mind 2006 aasta septembris aitasid, kui ma kivilaviini ette ja”in. Sattusin kohe kokku nende kohapealse juhi Hakimiga, kes mind ha”sti ma”letas ja kohtusime hiljem pa”a”stjate maja juures so”o”gikohas, kus Hakim meiega paar pitsi vottis ja juttu ajas.

Juhuse tottu oli Terskolis ka piirkonna ma”gipa”a”stjate juht Boris Tilov, kes Eesti Vabariigilt 5 aastat tagasi esimese Venemaa tavakodanikuna riikliku medali sai. Sain ka temaga paar sona vahetada.

Ja”tsime Hakimi ka”tte moned shokolaadid ja paar pudelit Vana Tallinnat ja la”ksime laagrisse. Koik olid va”sinud ja po”o”rasid magama, ainult me Frediga votsime korraks kitarri ka va”lja. Tunnikeseks.

Magama panin ennast lageda taeva alla. Va”ga monus oli, kuni mind a”ratas telgikaaslane Fred, kes a”rkas selle peale, et vihm hakkas tema telgist va”ljas olnud ka”e peale sadama. Terase mehena ja”reldas ta kohe, et toena”oliselt sajab sama vihm ka minu peale. Kolisin telki.

Ta”na, 29. augustil, sajab. Pysime laagris ja ootame homset. Sest alates homsest pidi ilm va”ga ilusaks minema. Teised ma”ngivad praegu saskut. Ka”a”rstid votsid kaasa pardiliha, kalkuniliha ja kuivatatud juurikaid ning ta”nane hiline hommikuso”o”k oli kypsetatud part riisiiga, millesse oli segatud porgandiribakesi. Voib kadestada kyll.

 

Üks vastus postitusele “Teine ja kolmas pa”ev. Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa”

  1. Kaur ütleb:

    Ärge siis Tšegetis pimedas üksi liikuge. Minu palatinaabriks Tõrnõauzis oli üks vanem norrakas, kellele sealsamas restoranide & tõstukiga platsi lähedal oli kaikaga pähe valatud.

Kommenteeri